Helju Vals: omad joped

Helju Vals Foto: Repro

Ah kuidas meeldivad mulle need joped, need omad. Meeldib Madis Jürgen, kes selle rahvasuise väljendi liikvele lükkas (oli ju tema?), viimati silmasin seda Tiit Tuumalult, kes «Pangaröövi» arvustades ütles, et ehk sobib autsaider paremini poksikotiks kui «oma jope».

Tähenduselt sama mis «omad poisid» või «vanad semud» – selle vahega, et need ei ripu varjatud konksu otsas nagu «omad joped». Konksu nimi on metonüümia, tähendusülekanne.

Juhtusin koos teistega vaatama telekrimisaadet, kus kampadena kõmpisid kraaded ja kaagid. Neil olid joped seljas. «Säh sulle omasid!» targutas hüüda meie sekka ilmunud abituuriuminäitsik. Küsisime: «Mis mõttes omasid?» Vastus jäi ära.

Parim, mida sihuke näitsik oma gümnaasiumi auks ja rahva heaks teha saab, on see, et ta ei vali erialaks meediat. Milleks talle meedia, seal läheb mõistust tarvis, olgu või keelekonksude tabamiseks. Võtame veel kord joped ette. Seespidiseks jopeks ehk omaks ei tee sind see, kas sul välispidine jope on olemas või mitte, tähtis on ühtekuuluvus oma sõpruskonnaga. Kambajõmmid ei ole sõpruskonna mõiste alla kutsutud.

Sobitan oma jutu sisse kurbnaljaka väljendi «seest blond», tähendus: tumedate juustega rumalavõitu tüdruk. Leidsin selle ajakirja Oma Keel noorte slängi artiklist, autoriks tollane (2007/08) Tabasalu ühisgümnaasiumi 12. klassi poiss Hendrik Meister. Paistab, et (veel) rohkem kui filoloogia tõmbas teda bioloogia, mida ta nüüd Tartus õpib.

Novembri kolmandal nädalal ilmutas ennast Postimehes Jürgen Rooste ja ajas sassi mu lemmikartiklite 2009. aasta järjestuse. Aasta algusest troonisid seal Jan Kausi «Isiksuse müügist» (kurb, kui näitleja reklaamib mingi liha- või juustutüki tootjat), Juhani Püttsepa «Metsamees jahtis tund aega taksoneid» (lume tulles võiks Tähtvere dendropargis peale suusatamise võistelda ka võõrpuuliikide tundmises), Vello Vikerkaare «Jooks» (olles metsas poole peale jõudnud, hakkab koer sealt juba välja jooksma).

Nüüd siis tõi Jürgen Rooste lugeda oma «Idealistid versus projektijuhid»: vennad ja õed, et «tarbimise, kraami ja kola, raha ja ta raamide pääle rajatud riigikesega pole varsti mitte midagi pääle hakata».

Minu meelest seostub Jürgeni «vennad ja õed» omade poiste ja vanade semudega, jopedega muidugi ka – kõigega, mis liidab.

Erilisena tõuseb meie kontekstis esile Elmatari koostatud postkaardikogumik Edgar Valteri piltidega, pealkirjaks «Punase maasika päev ja teised pokupühad» (2008).

Nende teiste seas on 24. detsember nimetatud soojade soovide päevaks. Mida teha, kui päev ise juhtub olema nii külm, et ka selga tõmmatud jopest pole abi? Ärgem hakakem jälle rääkima alternatiivist, tüütu juba. Liiati kui keegi mõtleb siin selle sõna all omasid jopesid. Nemad pole mingi alternatiiv, vaid iseseisvad suurused. Isiksused – kui soovite.