Priit Pullerits,
Postimees

Siseminister Tarmo Loodus ei varja, et küllap oli ta tugevate emotsioonide mõju all. Just äsja oli ta matnud oma hea sõbra. Jõudnud tagasi tööle, ootas lahendamist hulk küsimusi, sealhulgas ekspresident Lennart Meri kodu valvamine Viimsis. Siis, hingeliste ja töiste murede all, tunnistaski Loodus Postimehe ajakirjanikule Küllike Rooväljale, et tema arvates võiks Riigikogu kustutada Meri majalaenu.

See ettepanek oli sügavalt isiklik, kinnitas Loodus. «Minu mõtteavaldus oli ajendatud sellest,» põhjendas ta Postimehele, «et oleme arutamas presidendi justkui suurte hüvede üle, ent unustamas tema vaieldamatult suuri teeneid Eesti riigi ja rahva suureks rääkimisel.»

Vaevalt tahab keegi, olgu ta majavõla kustutamise poolt või vastu, pisendada seda panust, mille Meri andis riigipeana Eesti riigi hüvanguks. Ometi riivaks maja kinkimine arvatavasti paljude eestimaalaste õiglustunnet - ilmselt ka nende oma, kes on arvamusküsitlustes hoidnud Meri poolehoiureitingut pretsedenditult kõrgel.

Kuigi Meri palganumber oli maailma riigipeade seas üks väiksemaid, oli see siiski kuuekordne riigi keskmine. Rääkimata muudest arvukatest ametihüvedest. Nüüd, pensionärina, hakkab ta saama 30 000 krooni kuus. Ja vabandust võõras rahakotis sorimise pärast, aga vastavalt seadusele sai Meri pärast ametivolituste lõppemist ühekordset hüvitist aastapalga ulatuses, mis on 484 428 krooni.

Seega peaks Meri teened lihtkodanike vaatevinklist olema enam kui küllaga tasutud. Ent Loodus rõhus oma ettepanekus argumendile, et kui riik on jaganud maju ja krunte olümpiamedalivõitjatele, siis miks mitte tunnustada samaväärselt meest, kes on hoidnud riigitüüri üheksa aastat. «Rahva seas on mõiste meie Lennart juurdunud samavõrd kui meie Erki,» sõnas ta.

Aga minister unustas ühe asjaolu. Kui sportlane on saanud preemiaks kinnisvara ühe konkreetse saavutuse eest, siis milline oleks see tegu, mida ekspresidendi puhul esile tõsta? Liiati, kui premeerida Merit n-ö elutöö eest, siis miks mitte kinkida pika ja tulemusrikka karjääri eest veel üks maja Tiit Sokule ja Erika Salumäele ning mõne aasta pärast ka Erki Noolele.

Küsimus pole selles, et äkki on Meri majalaenu kustutamine praegusel kitsal ajal liiga suur väljaminek. Isegi juhul, kui maksta kinni kogu hoone maksumus, teeks see ühe Eesti elaniku kohta vaid pisut rohkem kui krooni. Küsimus on põhimõttes. Kui presidendi tööd ja vaeva hinnata majaga, siis kui kõrgele võiks küündida peaministri ameti hind? Korteri või suvilani? See ei mahuks enamikule eestimaalastest hinge, kui riigimehed hakkaksid ise ennast ja teineteist rahva teenimise eest premeerima.

Liiati tähendaks Meri majalaenu kustutamine küsitava pretsedendi loomist. Siis ei ole valitsusel ega Riigikogul tulevikus enam muud valikut, kui kiita maja kinkimine automaatselt heaks ka kõigile järgmistele riigipeadele. Vaatamata sellele, kas nood seda ikka väärivad või mitte. Sest selgeid kriteeriume, mille alusel presidenti hinnata, vaevalt keegi välja töötada suudab.

Tõsi, ajaloost on teada, et Konstantin Päts sai omal ajal valitsuse otsusel talukoha ning Johan Laidoner koguni mõisasüdame, Viimsi kompleksi. Kuid need polnud hüvitiseks kõrges riigiametis teenimise eest. Need olid tasuks väljapaistvate teenete eest Vabadussõjas. Kusjuures talukohti said lisaks Pätsile sajad ja mõisasüdameid peale Laidoneri veel kaks tosinat meest.

Kuna Loodus pani oma avalduses majalaenu kustutamise just Riigikogu õlgadele, siis ei pea omama kuigi elavat fantaasiat kujutlemaks, milline lehmakauplemine sealsete jõudude vahel Rohuneeme häärberi ümber lahti läheb. Vaevalt jääb see alla tulistele väitlustele ja skandaalidele, mis aastate eest presidendi majaehitust niigi päevast päeva saatsid. Lennart Merit ootaksid taas ebameeldivad ajad.

Seetõttu oleks ekspresidendil mõistlik tarbetute, valusate ja võibolla isegi teda alandavate debattide vältimiseks Looduse ettepanekule viisakalt ära öelda. Mis aga ei tähenda, et Lennart Meri majalaenu kustutamise algatust ei võiks üle võtta mõned apoliitilised jõud. Olgu nad ettevõtjad või kodanike ühendused.