Juhtkiri: mina olen mina

Identiteedivargus. Foto: Urmas Nemvalts

Identiteedivargus peab olema karistatav

Mullu meenutati saja aasta möödumist esimese liikluseeskirja kehtima hakkamisest Eestis, täpsemalt Liivimaa kubermangus. Ilmselt oli aeg küps. Teisiti teedel enam korda majja ei saanud. Sajandi jooksul on liikluse tihenedes arenenud ka seadus. Kusjuures see ei tähenda ilmtingimata keerukust. Paljusid detailideni kirja pandud asju pole hiljem enam sel moel täpsustada vaja. Neid asendab edukalt üldaktsepteeritav hea tava.

Samamoodi tuleks läheneda ka karistusseadustiku uuele, sellest nädalast jõustunud paragrahvile, mis käsitleb identiteedivargusi. Kindlasti pole see lõplik ega täiuslik, kuid ometi samm edasi. Isiku õigusi rikutakse niimoodi ka reaalses maailmas, kuid kõnealuse seadusepügala põhitähelepanu on siiski internetil.

Küberkeskkond on meie elus olnud lühikest aega, kuid mõjutab praegusel kujul meid juba märkimisväärselt ning just seepärast tuleb ka seda maailma reguleerida. Arvuteid kasutavad ju inimesed ning kui suur osa tööst, majandusest ja meelelahutusest on kolinud internetti, leidub seal ka piisavalt neid, kes teatud kasu eesmärgil sooritavad tegusid, mille toimepanijaid päriselus karmilt karistatakse.

Paraku pole meil muu maailma praktikast suurt õppida. Ka meist majanduslikult arenenumad riigid maadlevad samade muredega, olles meist isegi pigem maha jäänud. Ennem võib väike, hästi internetiseeritud Eesti olla siin teerajajaks.

Seni kehtinud õiguse järgi on karistatud inimest, kes loob teisele isikule tegelikest asjaoludest (sh identiteedist) väärkujutluse varalise kasu saamise eesmärgil (ehk kui kaasneb kelmus). Kuid interneti võimalused on arenenud sedavõrd, et identiteedivargus võib tekitada inimesele ka moraalset kahju.

Need, kes näiteks populaarsetes suhtlusvõrgustikes on olnud hädas nn libakontodega (keegi teine kasutab mingil eesmärgil tema nime, fotosid vms), saavad nüüdsest asjale ametliku käigu anda. Identiteedist rääkides kasutatakse praegusel juhul üsna laialivalguvat isikuandmete mõistet ehk siis andeid, mille alusel on võimalik isikut tuvastada. Suur osa jääb siin kohtupraktika kujundada.

Uue seaduse kriitikud on aga identiteedivarguse puhul osutanud võimalikule sõnavabaduse riivele. Loodetavasti ei too identiteedivargusega võitlemine kaasa olukorda, kus õiguskaitseorganid hakkavad kellegi mahitusel arveid klaarima näiteks ajalehe huumorirubriigiga.

Kuigi internet näib otsatu ja ääretu nagu maailmaruum, on siingi oma tõmbekeskused, kus arvutikasutajad veedavad lõviosa netis oldud ajast. Ilmselt piisab teatavast kontrollist neis ja eneseregulatsioon hakkab mõjutama ka äärealasid.