Euroopa Liidu presidendi ja välisministri valimiste show on saamas erandiks, mis kinnitab populaarset reeglit, nagu oleks iga reklaam hea reklaam. Mida kauem see jant kestab, seda enam kannatab ELi renomee nii omaenda kodanike kui välismaailma silmis.
Esimene nahk kooritakse ühenduse riigi- ja valitsusjuhtidelt, kes homme Brüsselisse tippkohtumisele kogunevad, ületundide näol. Rootsi eurominister Cecilia Malmström andis esmaspäeval aimu erimeelsuste ulatusest, öeldes, et peale neljapäeva on liidrite käsutuses otsuse tegemiseks ka «reede, laupäev ja pühapäev».
Olukord on farsilaadne, aga üks asi, milles seda süüdistada ei saa, on demokraatiavaegus – nagu seda tegid nädalavahetusel kommentaatorid Eestis. See on kategooriaviga. Rääkida demokraatiast kontekstis, milleks on ELi valitsuste ainukompetentsis olevate otsuste tegemine, on sama, kui rääkida demokraatiast Nõukogude Liidus. Mõlemad on valed kohad, kust seda otsida.
Et mõista, mis leiab aset Brüsselis homme (ja võimalik, et nädalavahetusel), tuleb aru saada, et ELile presidendi (ja välisministri) valimine ei ole mitte demokraatiaharjutus, vaid riikidevahelised läbirääkimised.
Otsuse langetavad suveräänsete riikide juhid, kes ei loovuta suveräänsust ei presidendile ega välisministrile. Kes iganes nendele postidele valitakse, ei hakka teostama võimu ühegi liikmesriigi võimupiiride arvelt (isegi kui nad peaks valitama mitte ühehäälselt, vaid enamusotsusega – mis on võimalik). Valitakse esindusisikud.
Nõudes riikidevahelist demokraatiat, tuleb järjepidev olles nõuda loobumist suveräänsusest välis-, kaitse-, maksu- ja eelarvepoliitikas. Ja mõtet lõpuni arendades valida ELi president üleeuroopaliselt otsevalimistel. Selliseid hääli Eestist ei kostnud. See ei ole tänase Euroopa (ega Eesti) reaalsus. Hoopis teine teema on ELi kollektiivne renomee, mis kannataks avalikkusele tundmatute karismata pintsaklipslaste valimisel. Ka kompromissid ja konsensus vajavad võimekat ja veenvat esindamist – isegi kui ühendus ei ole välispoliitiliselt enam kui liidetavate summa.
Siit igavene küsimus – mis see kõik tähendab Eesti jaoks? Eesti peamine probleem on, et valikute reaalsus jääb tihti lõpuni läbi mõtlemata. Toomas Hendrik Ilvest pakutakse ELi presidendiks. Võib-olla Eesti president tuleks toime. Aga ELi ühishuvi nõuab presidendiks kedagi, kes tunneb ELi juhte, kellel on nendega töötamise kogemus, kellel on nende seas autoriteet. Millegi muu pinnalt ELi etteotsa tahta on «enesereklaam», osundades Rootsi välisministrit Carl Bildti.