Ülikoolid surve all

Jakob Kübarsepp, Tallinna Tehnikaülikooli õppeprorektor
Hugo Roostalu, Eesti Põllumajandusülikooli õppeprorektor

Kõrghariduses hakkab Eestis üha enam tunda andma turumajanduslik lähenemine. Arvukalt koostatakse uusi nn tooteid - tähelepanu äratavate nimetuste ja sisuga õppekavu, mis peaksid võimalikult palju üliõpilaskandidaate ülikooli/kõrgkooli meelitama. Üliõpilaste vastuvõtuga seonduv ületab isegi meedia uudisekünnise läve.

Palju ei räägita aga märksa informatiivsemast näitajast - ülikooli/kõrgkooli vastuvõetute läbiminevast konkursipallist. See vastuvõttu iseloomustav näitaja - riigieksamite hinnete teisendatud punktide summa - on küllaltki heas korrelatsioonis konkursiga ühele üliõpilaskohale.

Rõõmustav, et koos üliõpilasseisusesse pürgijate arvu kasvuga on aasta-aastalt kasvanud mõnele vähempopulaarsele erialale sissesaamisel läbiminev konkursipall. Küllalt sageli puudub seos mingit eriala õppida soovijate ja ühiskonnale vajaliku lõpetajate arvu vahel sel erialal, milles väljendub ebakõla üliõpilaskandidaatide individuaalsete huvide ja ühiskonna huvide vahel.

Kuni mitmekümnekordselt erinevad konkursiparameetrid tekitavad erialati üsna erineva üliõpilaskontingendi. Näiteks Tallinna Tehnikaülikooli 2001. aastal sissesaanute viimase läbimineva konkursipalli äärmuslikud näited olid 36,2 (maksimaalne võimalik on 40,0) äriinfotehnoloogia erialal ja 15,2 (tootmistehnika ja tööstusettevõtlus).

On paratamatu, et praegu, mil 1980. aastatel sündinuid veel jätkub, ei leia suur osa riigieelarvelistele üliõpilaskohtadele kandideerijatest end lemmikerialal vastuvõetute nimekirjadest. Kõrgete konkursiparameetritega erialadel leidub seetõttu küllaltki palju neid, kes on oma õpingute eest suutelised ise maksma ning kes hõivavad riigieelarvevälised (tasulised) õppekohad.

Ka siin on ülikoolides ilmne seos riigieelarvelisele üliõpilaskohale kandideerinute arvu ja tasulistel õppekohtadel õpinguid alustanute arvu vahel. Kes õpingute eest tasuda ei suuda, need kasutavad riigieelarvelistele õppekohtadele pääsemiseks teist teed: konkureerivad madala läbimineva konkursipalliga erialadel, millelt esimesel võimalusel jooksevad üle populaarsemale erialale.

Riiklik tellimus

Riikliku tellimuse esitaja sõnastab tavaliselt tellimuse täitmise tingimused. Kehtiv ülikooliseadus ning 2000. ja 2001. aastal sõlmitud lepingud sõnastavad ülikoolidele igati mõistliku kohustuse tagada õppimiseks vajalik õppekeskkond, luua üliõpilastele võimalused õppekava täitmiseks nominaalajaga.

Ülikooliseaduse muudatuste seaduse eelnõu sätestab esimest korda koolitustellimuse täitmise kohustuse nominaalaja, pluss ühe aastaga, doktoriõppes isegi nominaal- ajaga. Mittetäitmisega kaasnevatele meetmetele on pühendatud kolm pikka lõiku, mis käsitlevad ülikooli rahalist karistamist, kui üliõpilased ei lõpeta nominaalajaga.

Sellist nõuet rakendatakse mõnel maal (sh Soomes), kus kõrgharidus on tasuta. Enamikus riikides, eelkõige lõpetajate kvaliteeti silmas pidades, sellist nõuet ei rakendata. Eestis, kus kõrvuti tasuta, riigieelarvest finantseeritavale õppele eksisteerib ka tasuline õpe, on eelnimetatud seadusesätted problemaatilised.

Kõigepealt, erialade/õppesuundade suuresti erinev võimelisus konkureerida tasulise hariduse turul. Viimane soodustab otseselt koolitustellimuse täitmist, kuna ülikoolidel on õigus täita vabanenud riigieelarvelised õppekohad tasulistel õppekohtadel õppijatega. Ülikool võib nii küll rahaliselt kaotada (juhul, kui tasuline üliõpilaskoht toob sisse rohkem kui riigieelarveline), kuid igal juhul garanteerib see riigitellimuse täitmise.

«Varumängijate pink» on väga erineva pikkusega, olles paljudel erialadel olematu, näiteks klassikalise tehnika (inseneri-) ja põllumajanduse erialadel. Lisaks veel märkimisväärselt erinev konkurss erinevatele erialadele ja sellest tingitud sissesaanute erinevad eeldused kõrghariduse omandamiseks. Objektiivse asjaoluna avaldab ka mõju olukord tööturul (õppija äratõmbamine tööturu poolt), mis viib õpingute paratamatule venimisele erialadel, mille teadmiste ja oskuste järele on tööturul suur nõudlus. Objektiivseks asjaoluks on isegi erialade (või tervete õppevaldkondade) soolised iseärasused. TTÜs näiteks on edasijõudmine parem erialadel, kus õpib rohkem tütarlapsi. Eriti hea (100%) on tulemuslikkus erialadel, mida iseloomustab üheaegselt nii suur populaarsus, tasuliste üliõpilaste arv, neidude osakaal kui ka suhteliselt väike tööturu tõmme.

Ülikooli tegevusest mõnevõrra rohkem sõltuvuses, aga õppetegevuse kvaliteediga mitte mingit pistmist omavaks objektiivseks paratamatuseks on üliõpilaste liikumine erialade (õppesuundade) ja isegi õppevaldkondade vahel, samuti lõpetamiste tsüklilisus. Esimesel juhul üliõpilased püüavad realiseerida tegelikke õppimissoove, mis sisseastumisel ei realiseerunud. Teisel juhul on paratamatud õppeaastati küllalt suured erinevused sama eriala või õppevaldkonna (teaduskonna) lõpetanute arvudes.

On aastaid, mil lõpetanuid on rohkem kui nominaalne õppeaeg tagasi vaadatuna oli õpinguid alustanute arv, järgmisel aastal võib neid aga tunduvalt vähem olla.

Eelnimetatud ülikooliseaduse muutmise seaduse, samuti rakenduskõrgkooli seaduse muutmise seaduse koolitustellimust puudutava osa täitmine võib viia nõukogude ajast tuntud plaanitäitmise kurioosumiteni - plaan iga hinna eest, kas või toodangu (lõpetanute) kvaliteedi arvel. Karistatav oleks nii plaani mittetäitmine kui ka ületamine - tellimusest suurema lõpetanute arvu korral mingil aastal täiendavat finantseerimist ei ole ette nähtud.

Plaan üle kõige

Plaanitäitmise nõude rakendamine Eestis objektiivselt eksisteerivates tingimustes viib kiirelt ühiskonna vajadusi mittearvestavate, juba praegu eksisteerivate disproportsioonide võimendumiseni erinevate õppevaldkondade (sotsiaalteadused, loodus- ja täppisteadused, tehnika, tootmine ja ehitus jne) finantseerimisel.

Eesti riik peaks eelkõige olema huvitatud kvaliteetse hariduse saanutest ühiskonnale vajalikel erialadel, mitte kõrgharidusele eraldatava raha ümberjagamise uue, tasulise kõrghariduse turul konkurentsivõimelisi erialasid soodustava süsteemi ülesehitamisest. Riigi seisukohalt on äärmiselt oluline tagada ka klassikaliste, vähempopulaarsete erialade, millele vastuvõtt on peamiselt uute erialade arvel viimastel aastatel oluliselt vähenenud, jätkusuutlikkus. Ülikoole ei saa panna vastutama ühiskonnas objektiivselt toimuvate protsesside eest.

Ülikoolid teevad jõupingutusi, et tõsta riiklikku koolitustellimust. Samal ajal menetluses olevad ülikooliseaduse muutmise seaduse ja rakenduskõrgkooli seaduse muutmise seaduse eelnõud ei tohiks jääda tellimuse täitmise osas nii absoluutseks tähenduses, kus raha jaotamise aluseks on ainult üks faktor - lõpetajate arv. Lõpetajate arvu tagaajamine on selgeks ohuks lõpetajate kvaliteedile.