Mart Kadastik,
vastutav väljaandja
Kes tegi presidendi?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valimistel on alati vähemalt üks võitja ette teada - meedia. Jutt ei ole ainult reklaamirahast. Inimesed loevad, vaatavad ja kuulavad ajakirjandust rohkem kui tavaliselt. Ehk liigagi palju - mõnede meelest ei vali juhte mitte rahvas, vaid meedia.
Raivo Palmaru väitis kaks päeva enne presidendivalimisi Postimehes, et «ka seekord on asi vabast arvamusekujunemisest kaugel». Palmaru oletas, et paljud valijamehed kujundavad oma eelistuse meediainfo põhjal. Kuivõrd see info aga olevat ühekülgne ega pakkuvat erinevaid arvamusi, siis ei tohiks niisuguseid valimisi üldse pidada demokraatlikeks.
Tagantjärele näib ilmne, et oma hoiatusega püüdis Palmaru juba ette leida õigustust opositsiooni kaotusele. Nimelt oli ta soovitanud ühiskonna tasakaalustamiseks anda presidendi koht opositsioonile. Paraku opositsioon võitiski. Kas nüüd peaksime nentima, et Arnold Rüütel on saanud presidendiks ebademokraatlike valimiste läbi?
Valimiste tulemus oli Palmarule tõenäoselt pettumus - tegelikult ei olnud tema eelistus niivõrd opositsioon, kuivõrd Peeter Kreitzberg. Arnold Rüütlit hindas ta isikuomadustelt kõige nõrgemaks kandidaadiks, kellest ka Peeter Tulviste ja Toomas Savi sobinuksid paremini presidendiks.
Rüütli võit jätab järeldusteks kaks varianti. Esiteks: kui juhtunu oli tõepoolest meedia manipulatsioon, siis togiti Rüütlit pressis pidevalt vaid selleks, et provotseerida valijameestes hääli toovat kaastunnet.
Terve mõistus sunnib tõsisemalt võtma teist järeldust: meedia «karvane käsi» ei suunanud Eesti presidendi valimist.
Rääkis presidendiks
Valijamehed ei arvestanud nende riigi-, kirja- ja muidu meeste soovitusi, kes Rüütlit alahindasid. Suur osa valimiskogust ei allunud ka erakondlikule survele ega kokkulepetele, mille vettpidavusest nüüd opositsioon uhkusega räägib. Tean kahte «põllupealset» valijameest, kes langetasid oma otsuse Rüütli kasuks üksnes eelmise õhtu telesaate põhjal. Õigupoolest nad pettusid Savis ja Tulvistes - üks jättis ootamatult ilmetu, teine suisa tigeda mulje.
Kui eeldada, et veel mõned valijamehed tegid valiku isiklike tunnete ajel, siis ongi selge, kustkohast Rüütel leidis võidu võtme. Isamaaliidu ja Reformierakonna ärajäänud kokkulepe käia välja ühine «ilmetult tige» kandidaat poleks midagi muutnud. Seda enam, et paljud valijamehed olid oma hoiaku lund asfalteeriva võimuliidu suhtes võtnud juba talvel.
Meenutagem, et Rüütli taassünd sai alguse samuti telesaatest, ekskommunistidesse kompromissitult halvasti suhtuva Urmas Oti kaasabil. Mida imelist Rüütel kaamerate ees tegi? Ei midagi erilist. Küllap mõistis enamik vaatajaid, et ka «uus» Rüütel ei ole rahvusvahelisel tipptasemel. Ometi tekkis Rüütli igast lihtsalt ja selgelt formuleeritud mõttest samasugune rahuldus nagu siis, kui Eesti jalgpallikoondisel õnnestus kordusmängus Hollandi vastu üle keskvälja pääseda.
Kõik neli Eesti telekanalit kahtlemata mõjutasid valimisi. Ent kuivõrd kõigil kandidaatidel olid võrdsed võimalused, siis võib kinnitada: presidendiks rääkis Rüütel end ikkagi ise. Auhinda väärinuks ka mõnusalt asjalik Kreitzberg, kuid talle ei jätnud võiduvõimalusi Keskerakonna kohati veel toimiv isolatsioon.
Õigus eelistustele
Aiman, et tendentslikkust heidab Raivo Palmaru ette eelkõige kirjutavale pressile.
Kõigepealt tuleb tunnistada, et kõiksugu kirjatükid - milliseid fakte ja arvamusi neis ka poleks esitatud - kujundasid lugejate ja valijameeste eelistusi vähe. Kahetsusväärselt vähe. Lood Rüütli punaminevikust mõjusid ja mõjuvad sama piinlikult, nagu üritataks lahti riietada niigi paljast inimest.
Veidi rohkem värskust oli kolmikliidu kandidaatide «kompras» (küllap seetõttu, et koalitsioonipartnerid ise varustasid meediat vajalike vihjetega). Ometi jäid katsed teada saada «kogu tõde» Savi seotusest dopinguga, Tulviste Moskva-perioodist või Tarandi alkoholilembusest väheveenvaks. Ajakirjandus uuris oma objekte läbi lukuaugu, märkamata, et terve uks on pärani lahti.
Kas aga pidada patuks seda, kui Eesti ajalehtede juhtkirjades väljendati sümpaatiat ühele kandidaadile rohkem kui teisele? Kuidas käitub valimisaegne ajakirjandus mujal? Kas näiteks Norra suurim ajaleht Aftenposten kuulutab selgesõnaliselt: riigi peaministriks ei kõlba Andersen ega Gundersen, vaid hoopis Sundersen?
Aftenposteni peatoimetaja Eric Hansen, kes pärast äsjaseid Norra parlamendivalimisi selliste valikute ees just seisabki, peab ajalehe osavõtlikkust loomulikuks. Hanseni arvates ei tee toimetuse oma hoiak ajalehte sugugi erakondlikuks, vastupidi - see rõhutab ajalehe kaalukust ja iseseisvust.
1999. aasta Riigikogu valimiste eel kutsus Postimehe peatoimetaja üles hääletama kolmikliidu poolt. Kas ajaleht oli seepärast Laari valitsuse häälekandja? Poolteist aastat hiljem leidis Postimehe juhtkiri, et mõned Laari valitsuse ministrid ning tagatipuks peaminister ise peaks tagasi astuma. Kas Postimees on nüüd Keskerakonna teenistuses?
Selleks ei pea olema tuul, et vastust teada.