Mihkel Mutt

FOTO: Peeter Langovits

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et ehkki maadevahetuse kohtuprotsess pakub meediale tööd, huvitab selle moraalne külg inimesi vähe. Protsessi hakatakse jälgima nagu seebiooperit.

Juhtusin  neljapäeva õhtul telekast nägema, kuidas algas kohtuprotsess maadevahetuse asjus. Minevik tungis tuppa, mälestused hakkasid kerima – nagu on öelnud Tuglas, otsekui «kuldne jõgi kohiseks kauguses». Vaatasin Reiljanit ja Tuiksood ning tekkis tahtmine küsida: jumalime, kallid kaimud, kust teie välja sõudsite? Poliitika on nagu tippsport – mis vaatajate silmist, see ka nende südamest, vähemasti meeltest.

Kuidagi ebaadekvaatne ja nihkes tundus kõik. Mis maadevahetus?! Meil on ju kolossaalne tööpuudus, Nord Stream ohustab Eesti randu, on tuhat muud uut asja.

Osalt on säärane võõritus tingitud sellest, et maadevahetused jäävad teisele poole majanduskriisi. Küllap hakkame tulevikus kõik jagama uut Eesti aega praeguse murrangu järgi. Ükskõik, kui suur poleks ka tulevane uus tõus absoluuttasemel – miski on inimeste teadvuses jäädavalt muutunud.

Pole enam eufooriat, kadunud on bravuur, millega iga koolilõpetaja arvas, et alla kahtkümmet tuhandet puhtalt kätte ta tööle ei lähe. Ehk on eestlaste iseloom üldse muutunud tasakaalukamaks, mõnigi protsent sarnasemaks soomlastega.

Kuulsime, et kohtutoimikuid on vähemalt 40 000 lehekülge. See on teisel pool tavainimese kujutlusvõimet ja lugemispiiri. 40 000 lehekülge on 200 romaani, igaüks 200 lehekülge. Kui paljud inimesed nii palju oma elu jooksul üldse läbi loevad?

Kohtupidamine on demokraatia tõupuhtuse näitaja ning tema kvintessents. Ühelt poolt seaduslikkuse formaalseltki täiuslik järgimine, teisalt tõe väljaselgitamise soov. Õieti on see kõige humanistlikum asi demokraatias, palju väärtuslikum kui enamuse järgi otsuste vastuvõtmine.

Enamus eksib sageli, aga iga inimese õiguste kalliks pidamine, üksikisiku väärtustamine on lääne tsivilisatsiooni nurgakivi. Säärase kohtupidamise hind on aga kohmakus ja aeglus, sest reeglitest kinnipidamine võimaldab venitamist ja üldse torpedeerimist. Seetõttu mida arenenum demokraatia, seda pikemad protsessid.

Ükski endisaja ega praegune isevalitseja või totalitarist ei saaks aru, kuidas on võimalik nii kaua kohut pidada. Näiteks äsja Hiinas kestis istung uiguuride üle viis tundi ja seejärel lasti kuul keresse. (See ei loe, et ma ise ja kindlasti mõni teinegi otsustab näo järgi: see on süüdi, see on aus inimene. Mõni inimene lihtsalt on niisuguse näoga, et talt võib kogu aeg kõike oodata! Ka kõnealusel protsessil.)

Esimene mõte, mis tekkis, kuuldes protsessi võimalikust venimisest viie aasta peale, oli: mis see küll maksma läheb? Kõik need inimesed saavad ju palka ja mitte üldsegi vähe. Kas see pole tohutu raiskamine? See raha  tuleb riigieelarvest, kus seda on teatavasti väga napilt. Järsku me ei täida Reiljani protsessi pärast eurokriteeriume? Äkki tuleks raskel ajal korraldada «säästuprotsess»? Samas – kui teisal luuakse kunstlikke ametikohti, siis kas on mõtet…

Vahepeal kerkis küsimus, kas Reiljan on süüdi Rahvaliidu languses. Kindlasti mitte. Kuidas saab säärane küsimus üldse kerkida? Rehepapp ei ole ju meie kollektiivses kujutelmas negatiivse värvinguga. Mul ei ole illusioone kallite kaaskodanike suhtes ja arvan, et suur hulk neist hoopis kadestab Reiljanit – isegi juhul, kui usub, et kogu selle maadevahetuse taga «midagi ikka on».

Paljud eesti mehed ja naised näevad und õnnelikust sahkerdusest, millega leivatee lahti puhuks. Pealegi – mis kuritegu see nii väga ära ei ole, ei löönud ju kedagi maha ega murdnud kuhugi sisse... JOKK-kuritegu ei ole tavateadvuse järgi kuritegu.

(Üldse, Rahvaliit ei tarvitse kaduda, seda on praegu veel täiesti võimalik saneerida, mõne aasta pärast muidugi enam mitte. Paralleel Koonderakonna saatusega ei ole täpne, sest üks põhines rohkem ametkondlikul, teine sotsiaalgeograafilisel printsiibil. Ei maksa utreerida: see, et talurahvast on vähe, ei tähenda, et regionaalsus oleks kadunud. Nii suurt potentsiaalset toetajaskonda maha mängida on oma viga. «Uuenenud Rahvaliit» ei saaks muidugi olla enam päriselt Reiljani ja Co nägu, nende disainiga, sest see jääb oma aega. Ka esimeheks peaksid nad unihiire asemel mõne teise looma valima.)

Kindlasti on kohtualused teatud määral juba karistuse saanud. Olen nõus Toomas Annusega, kes ütles, et on raske olla töine inimene ja samal ajal protsessis osaleda. Sa oled väntsutada antud ja ilmarahvale välja pandud. Meil ei osata sellest veel lõbu tunda või koguni profiiti lõigata nagu Ameerikas.

Söandan arvata, et kuigi protsess pakub meediale tööd, huvitab selle moraalne külg inimesi vähe. See-eest saab nalja ning mugavat arutlusainet. Protsessi hakatakse jälgima nagu seebiooperit. Selleks on kokkulangevalt soodustavaid tegureid mitme osalise ekraanitubliduse tõttu.

Näiteks nägime, kuidas istungi algul marssis sisse kaks blondi beibet. Mõtlesin, et ei tea mis väljaandest need lapsajakirjanikud on. Aga siis tuli välja, et need pole meediast ega mitte ka Charley inglid, vaid hoopis prokurörid!

See on minu poolt muidugi väga ebakorrektne tähelepanek, aga paneb mõtlema, miks on nii paljud Eesti prokurörid ja üldse kohtuinimesed, näiteks T. Bergmann, M. Parts, D. Tauk jt, kenad daamid? Järsku on siin eos huvide konflikt? Mina millegipärast usaldasin väga Haagis töötanud Carla Del Pontet, vana krokodilli ja tublit võitlejat.