Madis Metsis: valik teaduse ja nõidumise vahel

Madis Metsis. Foto: Pm

TTÜ professor Madis Metsis imestab, miks vahendab ajakirjandus teadlaste-spetsialistide seisukohtade asemel soolapuhujate või asjast vähe teadvate inimeste omi.

Viimase aja Eesti ajakirjandusest leiab üha rohkem ja võimsamalt jahmatama panevaid lugusid. Kui häbi rumaluse ja informeerimatuse pärast on toimetusetubadest taandunud samm-sammult ja sedamööda, kuidas ajakirjanduse üle võtab võimust madalamate standarditega meedia, siis nüüd näib olevat käes faas, kus ka seni kvaliteetajakirjanduse nime kandnud väljaanded on nõus silma pilgutamata prügikasti heitma kogu oma au ja usaldusväärsuse.

Möödunud neljapäeval Eesti Ekspressis avaldatud intervjuu ennast uurijaks nimetava prantslase Yves Delatte’iga seagripi vaktsiini teemadel on vististi kõige absurdsem näide Eesti ajakirjanduse vastutustundetusest.

Juba pealiskaudnegi taustauuring selgitas, et «uurija» puhul on tegemist mehega, kes küll õppinud bioloogiat, kuid kellel puudub igasuguse teaduslik tagapõhi, kelle sulest pole ilmunud iialgi ühtki teaduslikku publikatsiooni, kel on Suurbritannias seljataga tõsine skandaal aidsi pseudoravimitega ja kes kaupleb nüüd Soomes toidulisanditega, olles ka seal hiljuti jäänud vahele kaubamärgivõltsinguga.

Niisugust ekspertiisi pakub siis Eesti kvaliteetleht täie tõsidusega Eesti rahvale ohtliku gripipuhangu eel, et inimestel oleks kompetentsust teha tähtsaid otsuseid.

Kahjuks leiab segadust külvavaid ja vastutustundetuid valikuid ka teistest prestiižsetest lehtedest. Omaette probleemiks ongi ajakirjanduse jaoks kujunenud arusaam sellest, kes või mis on teadlane või uurija. Naljalt ei nimetata juristiks inimest, kes on lugenud läbi paar seadust ja tunneb põhiseaduse tähtsamaid punkte. Uurijaks või koguni teadlaseks tituleeritakse aga muretult igaüht, kes ise seda välja pakub.

Nii ongi meie ajakirjanikel hea nina leidmaks üles spetsiifilist seltskonda, kelle esindajail puudub sageli teaduslike teadmiste pagas. Iseõppinuina on nad oma teadmiste piiratusest tulenevalt veendunud oma eksimatuses. Selliste «spetsialistide» pakutavad lahendused on sageli ebatäpsed, kahjulikud, kriitiliste terviseprobleemide puhul koguni eluohtlikud.

Vastutus inimeste ees

Peavoolumeedia, mis jõuab Eestis iga päev sadade tuhandete lugejate-vaatajateni, on väga mõjukas inimeste arvamuse ja maailmavaate vormija, tahame seda või ei. Siit ka ülisuur vastutus, mis paratamatult lasub väärikamate päeva- ja nädalalehtede, raadio-televisiooni, eriti avalik-õigusliku õlgadel. Maailmas on kvaliteetajakirjandus usaldusväärne ja tasemel. Isegi tabloidlehed naljalt ei publitseeri otseselt ebateaduslikke tekste ja arvamusi.

Sügisest alanud Eesti Rahvusringhäälingu uus, juhtiv päevakajasaade «Ring­vaade» on üsna järjekindlalt valgustanud televaatajaid ebateaduse «saavutuste» ja süüdimatult ebakompetentsete arvamusavaldustega teaduse teemadel. Arusaadavalt on selle taga püüd teha atraktiivset saadet, mis toodaks head vaatajanumbrit. Nii jõuavadki televaataja ette lood pH-dieedi «vähki ravivast» efektist, mobiiltelefoni kahjuliku kiirgusfooni muutmisest kasulikuks jne.

Kuna toimetusel ilmselt puudub lisaks oskusele analüüsida teadusega seotud informatsiooni ka oskus püstitada isegi sellist eesmärki, juhtub ekraanil halenaljakaid seiku.

Saates, kus oli teemaks Eesti teadlaste töö HIV-vaktsiini arendamisel – maailma viroloogiateaduses hästi tuntud professor Mart Ustavi juhtimisel oli just edukalt lõppenud uue vaktsiini kliiniliste katsetuste II faas Lõuna-Aafrikas –, tõid saatejuhid stuudiosse HIV-positiivse Igori Ida-Virumaalt ja lasid tal asjast mitte vähimatki mõikamata Ustavile n-ö vee peale tõmmata. Ise Välba-Reikop ilmselt ei adunudki, milline sõnum tol õhtul ekraanilt kodudesse jõudis.

Kuidas siis nii?

Eestlane vaatab keskmiselt neli tundi päevas telekat. Kui kommertskanalite äri on rahva meelt lahutada, siis rahvusringhääling peaks inimesi ka harima. Paraku pole seda ERRi tegutsemise aluseks olevas rahvusringhäälinguseaduses ei eesmärgi ega ka kohustusena isegi nimetatud. ERRi tegevust juhtiv seadus ei maini kordagi sõnu «haridus» või «teadus».
 
Sama rõhutas 2008. aastal peetud esimesel üle-eestilisel teadusmeedia konverentsil ka ERRi juht Margus Allikmaa, väites, et rahvusringhäälingul pole mingit kohustust teadussaateid teha ega teadusteemasid käsitleda. Ja et kui seda tehakse, siis ainult vabast tahtest ja keegi ei saa siin midagi nõuda.

Küllap on Eesti selles mõttes üsna ainulaadne riik maailmas. Ka UNESCO resolutsiooni punkt 4.6, mis sätestab avalik-õigusliku ringhäälingu ülesanded ja funktsiooni, rõhutab eraldi just hariduse ja teadusega tegelemise tähtsust.

Samas ripub ERRi kodulehel organisatsiooni väärtuste osas tõdemus, et siin toodetud saated seonduvad vastutusega, sest esindavad avalikku huvi. Mis veel võiks paremini toetada Eesti avalikku huvi kui kas või n-ö vabast tahtest vastutustundlikult ja teadusliku maailmavaate põhiselt loodud kvaliteetne programm?

Paraku teeb rahvusringhääling siiski seda, mida seadus ütleb. Kümne aasta jooksul on sihikindla oskamatusega suudetud omaaegne sisukas ja kõrge vaadatavusega, loodus- ja teadussaade «Osoon» muuta meelelahutuslikuks rännumehesaateks, mida juhatab koomikust meelelahutusartist. Teadussaateid toodetakse vaid Teadlaste Ööl, kui selleks laekub sihtotstarbeline lisaraha, ja ka siis rakendatakse seda tööd tegema inimesed, kes teadusest midagi ei tea. Õnneks on riiulilt võtta viimase kümnendi ainus sisuliselt professionaalne, väiketootjalt sisseostetud sari «Bionina», mida käiatakse augu täiteks juba aastaid. Seda kahjuks aga kellaaegadel, kui vaatajaid teleri ees ilmselt pole.

Lisaks sellele on äsja alanud eksperiment, mille raames haridus- ja teadusministeerium delegeeris just rahvusringhäälingule kogu Eesti teadusmeedia juhtimise ja koordineerimise ülesande eurorahast finantseeritava TeaMe projekti näol. Eksperimendi lõpuks saame näha, kas ainuüksi rahal on võim teha imet.

Kala mädaneb peast

Eestis räägitakse juba aastaid teadmistepõhisest ühiskonnast ja majandusest, tehnoloogia arengust ja innovatsioonist. Järjekindlalt teevad riigijuhid avaldusi matemaatika õppimise tähtsusest. Miks just matemaatika, mitte aga füüsika või keemia, jääb arusaamatuks. Selliste avalduste kohta öeldakse:  tühjade trummide kõmin.

Ka president võtab vahel sõna teaduse teemal – et välja kuulutada noorte teadlaste preemiad, korra aastas. Haruharva kõlab sõna «teadus» ka riigipea nõukoja kogunemiste järel. Presidendi kantselei kodulehelt leiab maksimaalselt kaks-kolm pressiteadet, milles sõna «teadus» sees. Palju seksikam on ennast soojendada skaiplaste valguses. Seda armastab ka peaminister. Sest Skype on cool!

Kõnekas on ka fakt, et haridus- ja teadusministeerium tegi oktoobri keskel meeleheitliku püüde veel paar miljonit kokku hoida – tehti ettepanek jätta välja andmata tänavused teaduspreemiad. Selle peale avaldasid teaduste akadeemia asepresident ja president pahameelt, millele järgnes minister Tõnis Lukase tõeliselt meisterlik PR-trikk: preemiad küll antakse ... aga lõigatakse välja teaduseelarvest. Mulje massidele oli väga tähenduslik – ahned teadlased tahavad raskel ajal hiigelsummasid taskusse panna, võtku siis omaenese taskust, neetud ahnepäitsid! Kommentaariumides oli parastamist päris palju.

Tegelikult  jäigi kogu see lugu arusaamatuks. Maailmas on mitmeid autasusid teadustegevuse eest, mis palju prestiižikamd kui Eesti riigi teaduspreemiad ja millega ei käi kaasas sentigi raha. Kas tasus tulla välja ideega jätta preemiad masuaastal välja andmata? Kas 10–15 Eesti teadlase töötajäämine on õiglane hind tänavuste preemiate väljaandmise eest? Kelle huvides see kompromiss tehti?

Kahjuks muutubki meie teaduste akadeemia hääl kuuldavaks põhiliselt siis, kui jutt käib preemiatest. Või siis astuvad akadeemikud oma «olümposlikult kõrguselt» hetkeks alla, et teha märgukiri mõne vastuolulise probleemi kohta. Oleks normaalne, et just akadeemikud, kes väljunud lõputust grandijahi karussellist, löövad aktiivselt kaasa teadust propageerivates (pro-science) tegevustes.

Kahjuks see meil nii ei ole. Parimal juhul kohtame neid nõiasaadetes või siis mõningaid avaldamas valvearvamusi mille iganes kohta alates transiidist ja tuumajaamadest ning lõpetades linnaehitusega. Ainsa positiivse näitena meenub akadeemik Mart Saarma hiljutine pikk tõsiteaduslik intervjuu oktoobri alguse Eesti Päevalehes.

Endine Suurbritannia peaminister Tony Blair, seni ainus Briti rahuaegne valitsusjuht, kes oma valitsemisajal riigi teaduseelarvet mitmekordistanud, on seda põhjendanud nii: «Ma ütlen ausalt välja: koolis olin loodusteadustes üsna kehva... (Nii) ma ei püüagi näidata end sel alal asjatundjana, kuid ma usun, et adun teaduse tähtsust Briti tulevikule.» Temalt pärineb ka teine kuulus tsitaat: «Teadus on meie tulevikule vähemalt sama tähtis kui kaitsevõime.»

Eesti mitmed juhtfiguurid on kippunud end läbi aegade eksponeerima teaduslähedaste inimestena või teaduse taustal. Oma tegudega nad paraku arusaamist teaduse tähtsusest ühiskonna jaoks pole näidanud.

Milleks siis on vaja teadust ja teaduslikku maailmavaadet? Ma vastan küsimusega. Mis on valesti Lõuna-Aafrikas, kus paljud peavad parimaks aidsiravimiks seksi süütu tütarlapsega? Või mõnel pool USAs ja Indias, kus lastehalvatus on tagasi, sest ebateaduse üleskihutatud hirmust jättis kriitiline mass vanemaid oma lapsed vaktsineerimata? See ongi valik teaduse ja nõidumise vahel.

Artikkel väljendab autori isiklikke arvamusi ega sisalda TTÜ ametlikke seisukohti.