Mart Kadastik
Eesti Meedia juhatuse esimees
Kahekeelne ETV
Kaost tekitav - nii iseloomustas Oslo ülikooli meediamagister Raivo Suni (PM 08.09) Eesti valitsuse otsust lõpetada reklaami näitamine ETVs jaanuarist 2002. Suni arvates vajab uuendus enne seaduseks vormistamist «tõsist dialoogi poliitikute ja meediaettevõtjate vahel».
Oslo magister võibolla ei tea, et Eesti valitsuses heaks kiidetud seaduseelnõu sündis ringhäälingunõukogu, kultuuriministeeriumi, ringhäälingute liidu ning telekanalite juhtide pingeliste läbirääkimiste tulemusena. Arutelude pikka ajalugu teab aga kindlasti ETVs kommunikatsioonijuhi palka saav Raivo Suni.
Eelneva taustal on raske pidada siiraks Raivo Suni etteheidet valitsusele, kes otsustas erakanalitelt juba 2002. aastal litsentsitasu nõuda (2004. aastani kehtivate litsentside järgi ei peaks erakanalid maksma midagi). Mure erakanalite pärast on ülearune: Kanal 2 ja TV 3 on ise nõustunud maksma 10 miljonit krooni litsentsitasu kohe, kui reklaam ETVst välja viiakse. TV 1 puhul pole üldse vajadust vanu tingimusi muuta. Nende litsents lõpeb 2002. aasta algul.
Kaks Raivo Suni lauset väärivad terves tükis uuesti trükkimist: «Hetkel teenib ETV reklaamist umbes 50-55 miljonit krooni aastas, mis tuleks uue korra kohaselt maksta kinni maksumaksja rahast. Olukorras, kus õpetajad ja meditsiinitöötajad ootavad kõrgemat palka, oleks poolesaja miljoni suurune täiendav kulu ringhäälingule kohatu.»
Täpsustagem, et ETV reklaamikäibesse annavad olulise osa barter- ja sponsorlepingud, mis aga kohustavad ETVd tegema ka kulutusi (saateid). Niisamuti tuleks reklaamikäibest lahutada reklaami hankimise kulud (töötajate palgad jne). Lõpuks selgub, et ETV puhastulu reklaamist on samas suurusjärgus erakanalitelt laekuva litsentsitasuga - reklaami väljaviimine ETVst ei suurenda riigi maksukoormust.
Ent tõsi on see, et 2002. aasta eelarveprojektis on kultuuriministeerium avalikule ringhäälingule ette näinud koguni 78 miljonit krooni rohkem kui eelmisel aastal (eeldusel, et reklaam kaob ETVst). Usutavasti ETV vajab lisaraha. Kas aga ETV juhid on mõelnud õpetajate või meditsiinitöötajate palkadele?
Raivo Suni sõnum on tegelikult selge: ETV-le peavad alles jääma nii reklaamitulud kui eelarveline toetus. Autor toob näiteks mõned Euroopa riigid. Tõepoolest, itaallased või hispaanlased sünnitavad, seksivad, söövad ja surevad telerit vaadates. Ajalehti loeb seal vaid iga kolmas või neljas inimene. Põhjamaades, vastupidi, hinnatakse trükisõna rohkem. Seepärast seal ei lubata avalik-õigusliku ringhäälingu topeltrahastamist, mis asetaks teised meediakanalid ebavõrdsesse olukorda. Kumb meediakultuur võiks olla Eestile lähedasem?
Argumentide otsa saades võetakse ikka kasutusele «rahvuslik moment». Nii hoiatabki Raivo Suni, et pärast ETV lahkumist «läheb kogu reklaamiturul ringlev raha välismaistele omanikele». Ja mis siis, kui läheb? (Esialgu lähevad küll vaid kümnetesse miljonitesse ulatuvad kahjumid.) Selle raha eest ju tehaksegi Eesti ajakirjandust. Kui Eesti riigi eesmärgiks oleks reklaamiturul konkureerida, siis tuleks kogu meedia natsionaliseerida.
Oletagem, et kõik jääb vanaviisi. ETV planeerib järgmise aasta reklaamituludeks 60 miljonit krooni, tegelikult õnnestub teenida vaid 50 miljonit. Mis nüüd järgneb? ETV programm tehakse ümber nii, et võimalikult odavate saadetega köita maksimaalne arv vaatajaid. Kaovad saated, mille vaatajad (vanurid, lapsed, maaelanikud) ei ole reklaamiandjale atraktiivsed. Kui nendest abinõudest ei piisa, võetakse jalge alla tuttav tee - valitsusse raha küsima! Mõistagi ootavad andjad vastuteeneid.
Kõik see on juba olnud. Jääb üle vaid imestada, miks ETV sõdib uue seaduse poolt pakutava stabiilsuse vastu. Esmakordselt on riik nõus andma avalikule ringhäälingule rahastamisgarantii kolmeks aastaks. Kas tõesti kardab keegi, et lihtne ja selge rahastamisskeem muudab ETV tulud ja kulud ohtlikult läbipaistvaiks?
Vähemalt ühes asjas jagan Raivo Suni arvamust: ETV ja Eesti Raadio liitmine jooksu pealt ja eriti enne Eurovisiooni ei ole mõistlik.