Priit Pullerits: saladuslik hirm

Priit Pullerits. Foto: .

Mida te teeksite, kui teaksite, et keegi te tuttavatest põeb aidsi, ent näete kõrvalt, et raskest haigusest hoolimata pole ta elumehelikku elustiili põrmugi muutnud ega naiste vallutamist lõpetanud?

See küsimus pole pelgalt teoreetiline. Tartu tudengkonnas on mitu vastutustundest murelikku üliõpilast, kes, nähes enda seast üht nakatunut viimasel ajal sagedasti tüdrukuid vahetamas, ei tea, mida ette võtta. Ühelt poolt peaks ju teda pidurdama, aga teisalt pole ilus sõbra peale kaevata.

Otsustamatus ei aita probleemi lahendada. Sõpruskond on näinud, kuidas vanuselt kahekümnendate aastate keskpaika jõudnud nägus ja seltsiv noormees, kes õpib ülikoolis nn pehmel erialal ning on tudeerinud mõnda aega välismaalgi, läks mõni aeg tagasi pruudist lahku. Ilmselt seetõttu, oletavad sõbrad, et pruut sai tema haigusest teada.

Veidi hiljem oli noormees leidnud endale uue sõbranna. Kuid kõigest paar päeva hiljem pärast kiiret ja tormilist tutvust – nagu see nüüdisajal näib tavaks – oli uus silmarõõm ilmunud õppetööle surnumatja näoga. Tõenäoliselt oli keegi viinud jutu noormehe haigusest tema kõrvu, ent kahjuks hilinemisega. Nüüd jäi neiul vaid hirmu tundes oodata, mida HIV-testi vastused talle ütlevad.

Viimati on sõpruskond näinud oma nägusat ja seltsivat semu temast tükk maad noorema, umbes 20-aastase kaunitari seltsis. Pole teada, kas too juba teab, mida noormehe sõbrad teavad.

Kuid sõbrad ei pea õigeks nakatunud noormehe nime laialt kuulutada. Õigesti teevad, sest see tähendaks delikaatsete isikuandmete avaldamist. Tagatipuks pole neil tagataskus dokumenti, kus must valgel kirjas sõbra diagnoos. Seda saladust ei tohi tema kohta avaldada isegi arstid.

Aidsi ümbritseva anonüümsusloori tõttu, mille üllas eesmärk on kaitsta raskesse haigusse nakatunuid üldsuse tõrjuva suhtumise eest, on raske, kui mitte võimatu soovitada, mida selles olukorras ette võtta. Karistusseadustiku paragrahv 118 küll ütleb, et raske tervisekahjustuse tekitamise eest – ja aids on raske haigus, sest võib osutuda loomulikust varasema surma põhjuseks –, kui sellega on tekitatud oht elule, võib karistada 4–12-aastase vangistusega. Aga nagu tunnistab Tartu Ülikooli meditsiiniõiguse õppejõud Ants Nõmper advokaadibüroost Raidla, Lejins & Norcous, pole tema teada seda paragrahvi seoses aidsiga Eestis kunagi rakendatud. Pealekauba, lisab Nõmper, on raske tõendada, kes on olnud tegelik nakataja.

Ja ega aidsi levitaja karistamine tema ohvreid ravida aita. Nii jääb Tartu tudengkonnas leviva hirmujuhtumi õppetunniks see, et aids pole sugugi üksnes süstivate narkomaanide haigus. Ja et lähisuhtluses, nii kurb kui see ka pole, ei tohi mitte kedagi usaldada.