Põlevkivi elektrijaamade varjus

Mihkel Veiderma
akadeemik

NRG lepingu arutelul Riigikogus oli palju juttu elektrijaamadest, hoopis vähem ühest kõige problemaatilisemast küsimusest - põlevkivist.

Peaministri ettekandest selgus, et 51 protsenti AS Eesti Põlevkivi aktsiatest antakse üle Narva Elektrijaamadele 469 miljoni krooni eest. Valitsuse 27. juuni 2000. a protokollist selgub, et põlevkivi hind ei tohi ületada 131 krooni tonni kohta, kaevandamise tehnoloogia uuendamiseks ja infrastruktuuri arendamiseks investeeritakse 80 miljonit USA dollarit, tööhõive tagatakse aastatel 2004-2007 3500 inimesele. Muidugi lähevad uuele peremehele üle kaevandusväljade maaeraldused ja kaevandamise load.

Meie strateegilise maavara tulevik ei tohi jääda Narva Elektrijaamade tagatasku. Selle kasutamise kavad ja tingimused tuleb avalikustada ja neid hoolikamalt analüüsida.

Kaevandamise kogused

Püüan kõigepealt teadaolevate andmete alusel hinnata põlevkivi kaevandamise kogust.

Ülalnimetatud protokollis on fikseeritud elektrienergia ostu kohustus Eesti Energia poolt (vt tabel). Täiendades seda elektrijaamade omatarbega (2000. a 0,9 TWh), saame määrata ostukohustuse täitmiseks vajaliku elektritoodangu. Omakorda selle järgi, lähtudes praegustest andmetest ja nende teatud paranemisest edaspidi, saab ligikaudu arvutada minimaalse põlevkivivajaduse ja selleks ärakasutatava varu hulga.

Kümne aasta jooksul tuleb selleks kaevandada 78,5 miljonit tonni põlevkivi ja kustutada põlevkivivarudest 118 miljonit tonni.

Arvutame ka, millise osa moodustab ostukohustus Eesti elektrienergia prognoositud vajadusest, arvestades sinna ka kaod võrkudes (2000. a 1,24 TWh). Kümne aasta jooksul langeb see ligikaudu 90 protsendilt 50 protsendile.

Kui ei võeta midagi ette alternatiivsete energiaallikate rakendamiseks ja elektri impordiks Põhjamaadest, võib põlevkivielektri osa riigi elektribilansis siiski kujuneda suuremaks, kui lähtub ostukohustusest. Selleks loob põhimõttelise võimaluse lepingus fikseeritud kohustus säilitada võimsusi kuni 6,6 TWh elektri tarnimiseks aastas.

Võimsuste säilitamine ilma ostugarantiideta on seotud kulutustega ja jätkuvate investeeringutega ega ole ettevõtte huvides. Eriti kehtib see põlevkivi kaevandamisel, kus kaevefront liigub ja seadmed amortiseeruvad kiiremini kui elektrijaamades.

Peab juhtima tähelepanu ka sellele, et valitsuse poolt lubatud põlevkivi hind 131 krooni on palju kõrgem kui AS Eesti Põlevkivi enda 2000. a kalkuleeritud hind 100 krooni tonni kohta.

Küllap kehtib ka põlevkivi hinna suhtes sama, mis on lubatud elektrienergia hinnale - selle tõusu üle lepingus fikseeritud piiri inflatsiooni, saaste-, kaeve- ja muude maksude kasvu arvel. Muidugi kasutab ettevõte neid võimalusi ära.

NRG lepinguga lähevad põlevkivi kaevandamise hoovad täielikult uue peremehe kätte. Loomulikult on need suunatud eeskätt ettevõtte lähiajalistele huvidele. See avaldub juba hiljaaegu toimunud kaevanduste sulgemises põlevkivibasseini keskosas (Tammiku, Ahtme, Kohtla, Sompa ja Viru kaevandused) lisaks varem suletud Kiviõli kaevandusele basseini lääneosas. Seejuures isegi jäetakse osa varusid välja võtmata ja kaevandused uputatakse.

Kaevandamine suunatakse eelkõige idaosa karjääridesse, mis on elektrijaamadele kõige lähemal ja mis annavad kõige odavamat kivi, samuti Estonia kaevandusse. Põlevkivibasseini idaosa kinnitatud tarbevarud on vaid 146 miljonit tonni, Estonia kaevanduses 280 miljonit tonni.

Viimasest tuleb küttekivi praegu hinnaga 91 krooni, Narva karjäärist 70 krooni tonn (ilma transpordita). Suund «magusa-mate palade» kiiremale ärakasutamisele on läbinähtav.

Põlevkivi reservvarud on reeglina halvemates tingimustes (paksem katend, õhem kiht, madalam kvaliteet) ja keskkonda rohkem mõjutavas piirkonnas. Kui mitte varem, siis NRG lepingu lõppedes seisab ees põlevkivi hinna järsk tõus.

Sõltuvus monopolist

Teised põlevkivitarbijad (õli- ja tsemenditööstus jt) jäävad põlevkivi koguselt ja hinnalt uuest monopoolsest ettevõttest sõltuvaks. Pealegi erinevad nende nõuded põlevkivile (tüki suurus, kalorsus, MgO sisaldus) küttekivile esitatavatest ja nendele tarniti põlevkivi just keskvälja läänepoolsematest kaevandustest.

Kui teised põlevkivi tarbijad ei saa Narva Elektrijaamadelt pikemaajalisi garantiisid vastuvõetavatel tingimustel - kuid siiski neid subsideerimata -, siis jääb neil üle laenude abil osta või rajada endale ise kaevandus või hoopis lõpetada tootmine. Õige aeg näiteks Aidu karjääri eraldamiseks Eesti Põlevkivist ja erastamiseks nendele tarbijatele on läinud.

Samal ajal vaadeldakse maailmas põlevkivi kui vedelkütuse tulevikuressurssi, Eestil on aga selles tööstuslik kogemus olemas. Kas kulutada põlevkivi kiiresti või säästa ka tulevikule - selles on oluline dilemma.

NRG leping süvendab põlevkiviga seotud probleemidepundart. Ilma riigi energeetika ja põlevkivikompleksi põhjalikult läbitöötatud pikaajalise arengukavata seda läbi ei raiu.

NRG leping ei vasta Riigikogus 1998. a veebruaris vastu võetud arengukavale. Vaatamata kohustusele pole valitsus teinud Riigikogule ettepanekut selle uuendamiseks ega ka tellinud teadlastelt vastavat alusmaterjali. Nii jätkata ei saa.

Majandusministeeriumi juures olnud Eesti energeetika nõukogu 1999. aasta 4. juuni koosolekul luges Eesti Põlevkivi 51 protsendi aktsiate üleandmist Narva Elektrijaamadele põhjendamatuks. Enam pole seda nõukogu kokku kutsutud.