Paavo Palk
ajaloolane

Tundub loomulik, et inimesed ei suhtu kõikidesse riikidesse ühtemoodi, vaid väike- ja suurriikide käitumist peetakse põhimõtteliselt erinevaks.

Rahvusvaheliste suhete uurimisele aluse pannud antiikautori Thykididese Peloponnesose sõja kirjeldustes on ilmekas lõik, kus tollase Kreeka linnriikide süsteemi vägevaim - Ateena impeerium - surub väikesele saarele jõhkralt peale oma tahet.

«¼ te ju teate sama hästi kui meie, et õiglus sõltub sellest, kui palju on jõudu sundimiseks, ning praktikas teevad tugevad seda, milleks neil jõudu jätkub, ning nõrgad lepivad sellega, millega nad on sunnitud leppima,» ütlesid Ateena väejuhid tollaste linnriikide suhteid iseloomustades Melia saare juhtidele. Melia elanike jutte aust, moraalist ning jumalikust õiglusest ei pannud nad miskiks: «Meie teadmised inimestest ja jumalatest viivad järeldusele, et üldise ja vajaliku loodusseaduse kohaselt tuleb valitseda nii paljude üle kui võimalik.»

Kristlik moraal ning rahvusvahelise õiguse teke ja areng viisid siiski suhtumise muutumiseni. Eesti lähiajalugu näitab, kuivõrd vaieldav on, kas suur- ja väikeriikide käitumises on püsivaid erinevusi või milles need täpsemalt seisnevad.

Jõud olla eetiline

Väide, nagu lähtuksid väikeriigid rahvusvahelistes suhetes eetilistest ja õiguslikest põhimõtetest, suurriigid aga jõuvahekorrast, ei pea igatahes Eesti taasiseseisvumise valguses paika.

Nõukogude okupatsioonist kuni diplomaatiliste suhete taaskehtestamiseni arvestasid Balti riikidesse suhtumisel rahvusvahelise õigusega kõige enam Ameerika Ühendriigid, mitte mõni väikeriik. Ühendriikidel oli jõudu ja jaksu olla eetiline.

USA ei olnud ainus riik, kes järjekindlalt kinnitas, et Balti riigid on ebaseaduslikult okupeeritud, kuid ta oli ainus, kes järjekindlalt hoidus sammudest, mida Moskva saanuks tõlgendada oma ülemvõimu tunnustamisena Eestis, Lätis või Leedus. Väikesed maad ei julgenud endale niisugust luksust lubada.

Kõige rohkem vingerdas Balti riikide taasiseseisvumise küsimuses Rootsi. Ühelt poolt toetasid rootslased Baltimaid taasiseseisvumisperioodil moraalselt ja materiaalselt, mistõttu nende ministrid ise väitsid sageli, et on selle poolest maailmas esimesed. Teisalt oli Rootsile jäänud ebameeldiv taak Teise maailmasõja perioodist. Erinevalt teistest Euroopa riikidest ei andnud Rootsi Nõukogude Liidule välja mitte üksnes Balti riikide kulla, vaid ka mitmed nende kodanikud.

Eitamata Eesti tänuvõlga, väärib kirjeldamist Rootsi positsiooni järkjärguline muutumine Balti riikide suhtes. Nagu näha, lähtub Rootsi Balti riikide õiguslikku seisundit hinnates peamiselt jõuvahekorrast Läänemere piirkonnas, mitte eetikast.

1986. aastal lükkas Rootsi parlament (Riksdag) tagasi eelnõu, mille kohaselt Balti riikide Nõukogude Liitu annekteerimise tunnustamine Rootsi poolt de facto ei tähenda selle tunnustamist de iure. Sõnaselgelt ütlemata, et tegu on de iure tunnustamisega, viitas parlamendi väliskomisjon Rootsi valitsuse sammudele 1940. ja 1941. aastal, mis on aluseks Balti riikide staatuse käsitlemisel, ja eitas vajadust muutusteks. Vastates 1990. aasta mais küsimusele, kas Rootsi tunnustab Baltikumi ametlikult N Liidu osana, ütles Rootsi asevälisminister Pierre Schori: «Jah, 1941. aastal Rootsi valitsus tõesti tunnustas Eesti, Läti ja Leedu kuulumist NSV Liitu.»

Juba iseseisvusliikumise alguses Eestis, Lätis ja Leedus valmistas Rootsi siiski ette pinda oma seisukohtade muutmiseks. Balti-poliitika seadustamisel 1989. aastal märkis Riksdag, et need riigid liideti Nõukogude Liitu vägivaldselt. Ehkki seda välja ei öeldud, tähendas niisugune formuleering, et rahvusvahelise õiguse seisukohalt võis Rootsi anneksiooni ebaseaduslikuks pidada.

1991. aasta märtsis jõudiski Riksdagi väliskomisjon lõpuks seisukohale, et Rootsi valitsus ei ole kunagi tunnustanud Balti riikide kuulumist Nõukogude Liitu de iure. Valitsus ise ei olnud aga selles veel sugugi veendunud.

1991. aasta augusti lõpupäevil, kui putsh Moskvas oli läbi kukkunud ja Balti riigid hakkasid taastama okupatsiooni ajal katkenud diplomaatilisi suhteid, oli Rootsi kahevahel - polnud selge, mil määral on ikkagi varem rahvusvahelise õiguse põhimõtteid eiratud.

Eesti diplomaatide sõnul leidis Rootsi valitsus veel 27. augustil, et ta peab Balti riikide iseseisvust uuesti tunnustama, sest on de iure tunnustanud nende kuulumist Nõukogude Liitu. Niisugusest plaanist kirjutas Rootsi tollane välisminister Sten Andersson ka oma Soome kolleegile Paavo Väyrynenile.

Balti riikide välisministrid veensid siiski järgneva 24 tunni jooksul Anderssoni, et juriidikast ei tasu numbrit teha. Nii sõlmisid ka Rootsi ühelt ning Eesti, Läti ja Leedu teiselt poolt 28. augustil 1991 diplomaatiliste suhete taaskehtestamise lepingud.

Soomlaste kannapöörded

Mõneti isegi põnevam on asi Soomega, mille poliitikud pidid tegema ebamugavaid kannapöördeid.

20. augustil 1991, mil tollane Eesti Ülemnõukogu võttis vastu otsuse taasiseseisvumisest ja kutsus maailma riike üles Eestit tunnustama, oli tollane välisminister Lennart Meri Helsingis. Kolmapäeval, 22. augustil läks Meri koos tollase Eesti Soome Infokeskuse juhataja Kulle Raigigi välisminister Paavo Väyryneni juurde, et tutvustada talle ülemnõukogu otsust ja teha ettepanek sõlmida Eesti ja Soome vahel diplomaatilised suhted.

Kulle Raig meenutas seda sündmust mõned aastad tagasi nii: «Mul on tänini meeles, kuidas Väyrynen ütles kergelt irooniliselt: «Näe, siit tuleb minu sõber Lennart ning tal on isegi mingi paber käes.»»

Nii nagu president Mauno Koivisto kinnitas 1991. aasta alguses, et Soome naabriks jääb just Nõukogude Liit, ei võetud ka vahetult pärast Moskva augustiputshi läbikukkumist Helsingis Balti riikide iseseisvumist ikka veel tõsiselt. Peaminister Esko Aho ütles 22. augustil: «Me loodame, et Eesti pöördub tagasi teele, mille sihiks on iseseisvuse taotlemine läbirääkimistel Moskvaga.»

Augusti lõpupäevadel muutus kõik. Saksa välisministri Hans-Dietrich Genscheri eestvõttel otsustas Euroopa Majandusühendus (praegu Euroopa Liit) 26. augustil tunnustada Balti riikide iseseisvust. Nüüd hakkas kõigil korraga kiire.

1990. aastate lõpus Lähis-Ida rahuvahenduse eest loorbereid pälvinud Norra välisminister Thorvald Stoltenberg ütles pärast diplomaatiliste suhete sõlmimist Eesti, Läti ja Leedu välisministritega Oslos 27. augustil Reutersile: «Balti riikide välisministrite vastu tunti nii elavat huvi, et nende kohtumiste kokkuleppimiseks teiste riikide esindajatega tekkis suur järjekord.»

Eriti kiireks läks nüüd Soome välisministeeriumil. Soome rahvas toetas Balti riike võimalust mööda nii moraalselt kui ka praktiliselt, mistõttu valitsuse ja elanikkonna suhtumises oli suur veelahe. Soome välisministeerium soovis seetõttu omaaegsete, Nõukogude Liidu püsimajäämisele tehtud valearvestuste parandamiseks olla Balti riikide taastunnustamisel kindlasti esimeste hulgas. Põhjamaade diplomaadid veensid Eesti, Läti ja Leedu välisministreid oma reisikavu muutma ning toimetasid nad Soome erilennukiga kiirkorras Helsingisse. Eesti ja Soome diplomaatiliste suhete taaskehtestamise leping sõlmiti 29. augustil.

Põnevust jätkus aga veel kauaks. Kolmel järgmisel aastal arutas põhjanaabrite ajakirjandus igal suvel, kas ei oleks Soomegi pidanud Balti riike uuesti tunnustama nii nagu Rootsi ja mitte piirduma vaid diplomaatiliste suhete taaskehtestamisega. Küsiti, kumb lähenemine oli õigem ja eetilisem.

Asi oli selles, et Soomes lähtuti Rootsi tegevuse hindamisel välisminister Anderssoni kirjadest Väyrynenile, kuid rootslaste viimase hetke meelemuutus oli teadmata. Käesolevate ridade autor andis omal ajal Soome ajakirjanduses panuse selle segaduse lõpetamiseks.

Väikeriikide pädevus

Lisaks väikeriikide väidetavale õigusearmastusele pani Balti riikide taasiseseisvumisega seonduv kahtluse alla veel mitu oletust suur- ja väikeriikide erinevustest. Näiteks traditsiooniline ettekujutus, et väikesed riigid peavad pidevalt muretsema oma allesjäämise pärast ja jälgivad seetõttu lühiajalisi eesmärke, kuna suurriigid saavad keskenduda pikemale perspektiivile.

1990-1991 paistis asi hoopis vastupidi. Ülemaailmse rahu säilimise pärast muretsevad Ameerika Ühendriigid kartsid ennekõike Mihhail Gorbatshovi võimu õõnestamist ning elasid viimast troonil hoides n-ö päevhaaval. Taani ja Island, aga kohati ka Rootsi ning Norra pidasid Lätit, Leedut ja Eestit toetades silmas seevastu hoopis pikemaajalisemaid eesmärke.

Samuti näitas 1991. aasta august, et tänapäeval ei ole väikeriikide poliitika suurriikide omaga võrreldes palju muutlikum. Ehkki augustiputsh ajendas Poolat valmistuma mobilisatsiooniks, ei löönud Taani ja Island Moskva huntat kartma, vaid püsisid vankumatult Baltimaade toetajate esirinnas. Eestist rahvaarvult väiksem Island oli aastatel 1989-1991 järjekindlalt valmis minema Balti iseseisvuse tunnustamisel kaugemale kui ükski teine riik.

Siinkohal võiks välja tuua veel ühe huvitava momendi. Politoloogid väidavad sageli, et väikeriigid pole rahvusvahelises suhtluses pädevad - neil pole piisavalt infoallikaid ega personali ja seetõttu ka teadmisi ning analüüsivõimet.

Eesti vaatevinklist ei analüüsinud Põhjamaad (v.a Soome) aastatel 1990-91 rahvusvahelisi arenguid küll suurriikidest kehvemini.

Või võtame lepingu diplomaatiliste suhete taaskehtestamisest Ameerika Ühendriikide ja Eesti vahel. Leping kannab kuupäeva 4. august 1991 ning selle on allkirjastanud välisminister Lennart Meri ja asevälisministri asetäitja Curtis Kamman. Ei väikese ega suure riigi diplomaadid suutnud avastada, et nad on küll täpsustanud kuupäeva, kuid eelnenud lepingute eeskujuks võtmise tõttu jäi kuu muutmata. Seega võib küsida, kas formaalselt tunnustasid Ameerika Ühendriigid Eestit juba pool kuud enne augustiputshi algust? Ning märksa varem Lätist ning Leedust?

Kogu loo võib lõpetada poliitikateaduses väikeriigiteooriale aluse pannud Ameerika professori Annete Baker Foxi sõnadega: «Voorus ei ole väikeste riikide monopol, nagu arukus ei ole omane vaid suurtele.»

Lisaks peaks eelnenud põgus ülevaade osutama, et Eesti taasiseseisvumine ei ole oluline ainult emotsionaalselt, vaid pakub suurt huvi erinevate poliitiliste teooriate testimisel. Viimasega on ka väljaspool Balti riike juba algust tehtud.