Miks NRG leping on ohtlik

Raivo Vilu
TTÜ professor

Keskkonnaorganisat-sioonid on NRG lepingu sõlmimise vastu, sest sellega seondub põhiseaduslik kriis. Nimelt sätestab põhiseaduse § 5, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb säästlikult kasutada. Valitsuse tegevuse ja Riigikogu tegevusetuse tagajärjel on aga tekkinud olukord, kus Eesti põlevkivikeskse energiamajanduse arendamine ei ole kooskõlas jätkusuutliku arengu printsiipidega.

«Eesti põlevkivienergeetika restruktureerimise arengukava 2001-2006», mille alusel toimub Narva elektrijaamade erastamine, pole läbinud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduses ette nähtud strateegilist keskkonnamõju hindamist ja on seega vastuolus seadustega.

Elektrijaamade müügi tingimuste salastamine isegi Riigikogu liikmete ees pole seaduslik, sest nii rikutakse eraõiguslike juriidiliste isikute asutamise ja nendes osalemise seaduse § 5 kolmandas lõikes sätestatut: riigile tähtsate äriühingute otsustusõiguse muutmine on Riigikogu pädevuses. Samuti rikutakse avaliku teabe seadust ja keskkonnainfo kättesaadavuse seadust ning minnakse vastuollu ratifitseeritud Århusi konventsiooni sätetega.

Kujunenud olukorra läbipaistmatus ja seadustele mittevastavus on tekitanud korruptsioonikahtlusi. Aga NRG leping on halb ka sellepärast, et seda järgides:

• satume konflikti loodushoidlike rahvaste ja riikidega ning nende tehtavate jõupingutustega vältida maakera kandevõime ületamist ja sellega kaasnevaid looduskatastroofe;

• kanname otsest majanduslikku kahju, tekitades 15 aastaks riigi kaitsvate garantiidega soositud energiamonopoli;

• kanname majanduslikku kahju, sest «musta» energia tootmine muutub rahvusvaheliselt ühtlustatud keskkonnamaksude tõttu nii kalliks, et teeb võimatuks kiire majanduskasvu.

Maa atmosfäär on võimeline igal aastal neelama 3 miljardit tonni fossiilkütuste põletamisel tekkivat süsinikku CO2 kujul, ilma et kliimamasina töö ja sellega määratud kliimamustrid muutuksid.

Bensiinikuluks ümber arvutatuna tähendab see seda, et igaüks meist võib põletada kaks liitrit bensiini päevas. Meie tegelik praegune energiakulutus ületab selle kaheksa korda, sest kasutame iga päev 16 liitri bensiini jagu fossiilkütust ning meie majanduse energeetiline efektiivsus on 3-10 korda väiksem kui arenenud riikidel.

Nende näitajatega oleme maailmas «priiskajate» liidrite hulgas.

Katse NRG lepinguga põlevkivienergeetikat veel 15 aastaks «balsameerida» näitab haruldast mõtteinertsi. Oma põlevkivikeskse energiafilosoofiaga oleme selges konfliktis nii ELi keskkonnastrateegia kui ka globaalsete arengutrendidega.

Põlevkivielekter on juba nüüd kallis ja muutub paratamatult veel kallimaks. Hinnatõusu üheks «garantiiks» on suletud energiaturul toimetava monopoli loomine 15 aastaks. Kuni meie energiaturg pole avatud Põhjamaade ja Euroopa tootjatele, oleme sunnitud elama Venemaa «armust» toimivas suletud energiasüsteemis ning selle süsteemi riiklikult garanteeritud tulukusega (sic!) monopoolse operaatori taktikepi järgi.

Eesti põlevkivielektri hinna olulist tõusu tulevikus põhjustab peale monopoli möödapääsmatu ebaefektiivsuse ka rahvusvaheline surve kehtestada ühtsed saaste-, ressursi-, CO2 ja energiamaksud, mis on praegustest, peaaegu olematutest maksudest märkimisväärselt suuremad. CO2 tonni praeguse 6,50 krooni asemel tuleb varsti maksta 200-1000 krooni tonni kohta.

Lootus sõlmitava NRG-leppega tagada energia tootmise pikaajaline stabiilsus on illusioon. On kahetsusväärne, et ennatlike, salaja ja kaalumata vastu võetud otsustega oleme seadnud end ja oma potentsiaalsed lepingupartnerid (NRG, mitte USA valitsuse) ebamugavasse olukorda.

Eesti energiamajanduse (NB! mitte põlevkivienergiamajanduse) arendamise probleeme saab ja tuleb lahendada uue Eesti energeetika arengukava raames. Aga enne jätkusuutliku arenguga kooskõlas oleva energiamajanduse arengukava juurde asumist peab Riigikogu lahendama põhiseadusliku kriisi ja saavutama enda kehtestatud seaduste täitmise. Seega ei ole praegu seaduslikult võimalik NRG tehingut sõlmida.