Urve Eslas

FOTO: Erakogu

Detsembri teisel nädalal algab Kopenhaagenis ÜRO kliimakonverents nimega Hopenhagen, millega loodetakse mõjutada maailma juhtivpoliitikuid tegema õigeid otsuseid.



Kuid siin-seal välisajakirjanduses ilmunud lugudes (näiteks Damian Thompsoni artikkel Telegraphis, Paul Hudson lugu BBCs) ning ka Eesti lehtedes (Postimehes ilmunud intervjuu Arno Arrakuga, Anto Raukase arvamuslugu) on kõlanud, et asjad ei ole sugugi nii, nagu kliimamuutuste eest hoiatavad aktivistid neid näha tahavad.



Vastaspoolel on versioone kaks: kliima ei soojenegi, või kui ka soojeneb, siis inimesel ei ole selles mingit süüd. Need uuringutulemustel põhinevad järeldused aga, mis kinnitavad inimtegevuse tagajärjel tekkinud soojenemist, olla politiseeritud ning neil ei olevat teadusega enam midagi pistmist.



Vastastikused süüdistused on peamiselt majanduslikud. Kliimamuutuste suhtes skeptilised heidavad vastastele ette riikidelt ja organisatsioonidelt raha väljapumpamist oma apokalüptiliste ennustustega, mis ei erinevat palju traditsioonilise ühiskonna ilmanõia ettekuulutustest – ka nemad olevat eelistanud rääkida juttu, mis tuleviku ees ebakindlust tekitades neile edaspidiseks stabiilse sissetuleku tagas. Kliimasoojenemisega tehtavat raha nagu börsil, lihtsalt börsimulli asendavat ökomull. Inimese põhjustatud soojenemise uskujad vastavad süüdistustega, et vastaspoole aktiveerumise taga pole muud kui suurtöösturite vastulöök elanikkonna vähenenud tarbimisele, mis majanduskriisi ajal eriti teravalt tunda annab.



Jääb aga mulje, et sageli ei ole kahe poole erimeelsuse põhjus muus kui uurimisandmete erinevas tõlgendamises. Üldist seisukohta suunama jäävad need teadustööd, mida just sellesuunaliste teadusprojektide suurema rahastamise tõttu rohkem on.



Tõdedes, et me ei tea täpselt isegi seda, millises suunas muutused toimuvad, rääkimata sellest, kui suur osa neis muutustes on inimesel, jääb üle rääkida kliimamuutustest pigem usu kui teadmise tasandil ja küsida, kumb usk oleks tulevikku silmas pidades kasulikum.



Diskussioonid kliimamuutuste ümber ja inimese rolli üle neis muutustes on toonud kaasa üldise hoiaku teisenemise, mille ühe osana võib näha läänemaailma tarbimisharjumuste tasahilju ümberkujunemist ja vastutustunde kasvu kogu ümbritseva suhtes.



Seevastu kliimamuutuste eitajate vaatenurk, mille kohaselt jutt säästlikust mõtteviisist, taaskasutusest ja muu elavaga arvestamisest on vaid vaesemate elanikkonnakihtide kadedusest sünnitatud propaganda, loob kujutluspildi üsna troostitust tulevikust.



Näib, et arukam on valida vastutustundlikkus – eriti juhul, kui alternatiiviks on üksnes tugevama õigusel põhinev, egoistlikust hedonismist kannustatud visioon.