Olavi Pihlamägi
muusikakriitik
Suvemuusika surve
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Muusika on rõõmu jaoks, muusika on kõigi jaoks!» laulis reibas naishääl järelejätmatult minu noorusaja raadio soovikontsertides. Tänast Eestit vaadates - eriti suvel - hakkab kuidagi valus, sest seda muusikat, mida pakutakse, on kohe väga, väga palju, ja valus on seepärast, et kuidagi ei suuda otsustada, kuhu minna ja kuhu mitte.
Omal ajal oli mõnes mõttes kergem, sest seda natukest, mida estraadiks võis pidada, vahendasid kas Poola või Jugoslaavia gastrolöörid kas Estonia kontserdisaalis või ohvitseride majas. Kaheksakümnendatest tõi linnahall koos olümpiarõngastega Tallinna ka teise hingamise. Tulid suuremad vene tähed ja keskmise kaliibriga lääne staarid. See oli juba mingi valikuvõimalus.
Oma kroon tõi eufoorilise maailmaavastamise koos rocksummerdamisega, kus juba tõelisi suurkujusid näha-kuulata sai. Rocksummeri pankroti varemeilt korjas idee Õllesummer. Ja rahvas oigas vaimustatult: «Nüüd oleme Euroopas!» Ostad hirmkalli pileti, lürbid topeltkallist õlut ja kuulad süldibändide laulujoru
Tänavu riputati Õllesummeri ülikasumitest vähemalt näputäis «Rujaleidja» projekti ja üritati muu sousti sees kultuurisõbralikku muljet tekitada.
Traagiline oli hiljem ETVs kuulata ja vaadata vindise, vilistava ja trampiva publiku ees Rujaleidjaid, kes kohe kindlasti midagi ei leidnud. Hõbedases ülikonnas Rein Rannap tohutute mustade prillidega oli kui pime Ray Charles oma klaveri taga, kes ilmselt häbenes seda ränkrasket leidmisteed. Tuua kultuurileidmine õlletoopide keskele - see võiks olla proovikiviks Makarenko koloonias, mulle mõjus see rohkem lörtsimisena, mis jätab halva enesetunde hoopis pikemaks ajaks kui õlleuim.
Pole ma nii palju neid suviseid tiirusid-taarusid kaemas käinud, et saaksin julgelt öelda: neis puudub kultuuriva. Iva leiab ilmselt igalt poolt. Kes naudib suveleitsakus süvamuusikat, kes pärimusmuusikat, kes tunneb rõõmu Watergateist, kes Firenightist.
Kõik see maksab. Oleme nagu iseenesest harjunud hüüdma: raha on vähe, rahvas on vaene! Aga ometi leidus paarkümmend tuhat inimest, kes lauluväljakule sööri ja tema klaverit vaatama läksid. Konkurentsitult kõrgeimat piletihinda nõudnud vennad Rebased teadsid ülihästi, et kammerlik kontsert kaob shashlõkimüüjate kärsahaisu, kuid kartuses kaotuse ees ei saanud Elton Johni ka linnahalli saali suruda.
Itaallast Eros Ramazzottit müüdi oluliselt odavamalt, kuid ikkagi ei toonud parem show ja lavatäis pillimehi kohale oodatud rahvamasse. Kolm päeva on liiga väike vahe kahe megastaari esinemiseks Maarjamaal. Esimesel käsi kullas, teisel
Selle suve suurim ootus oli paljudele ilmselt meie võiduka must-valge noor-vana Eurovisiooni loorberitega pärjatud dueti nägemine omas kodus oma silmaga. Hoogsalt planeeritud tuuritamine kodu- ja välismaal lagunes aga vastuolude tõttu. Kuulu järgi ei suutnud managerid rahapirukat jagada.
Meenutan oma sõnu siinsamas lehes pärast meie võitu Kopenhaagenis: «Annaks keegi sellele paarile julgust just koos proovida midagi Euroopas korda saata, sest üksinda on nad mitte eriti atraktiivsed ja arvestades turu nõudlikkust, ka mitte eriti väljapaistvad.» Muide, kahe mehe suutmatus koos esineda tõi neile kulissidetaguse sosina väitel kahju seitse miljonit krooni. Just niisuguses väärtuses olevat Euroopa telestuudiotest ja kontserdikohtadest esinemisettepanekuid tulnud.
Mida tahab aga eestimaalane, kes Emori küsitluse põhjal 35% oma puhkuse ajast (ja küllap ka sissetulekutest) kulutab igat sorti vabaõhuüritustele, festivalidele ja kontsertidele? Arvatavasti midagi lihtsat ja kergesti seeditavat. Kui vähegi tahtmist ja raha jätkub, lööb suvel pakutav silmad kirjuks. Ärge jääge kitsena kahe või enama heinakuhja vahele lõputult valima, sest kultuurinälg ei tapa, aga vaimult vaesemaks teeb küll.
«Muusika on rõõmu jaoks, muusika on kõigi jaoks!» kostab raadiost veel vana viis.