Toomas Karu
emeriitprofessor

Ajakirjanduses ilmuvad juba teist aastat jätkuvalt artiklid kellakeeeramise poolt ja vastu. Samas tunnetavad kõik, et meie praegune kellaaeg on kuidagi paigast ära ja reaalse eluga vastuolus.

Päikese tõusu (või loojangu) aastane muutuste amplituud Eestis on kuus tundi. Tavaliselt me sellele ei mõtle, lihtsalt teame, et päevad lähevad suvel mingi kukesammu võrra pikemaks ja talvel jälle vastupidi. Tegelikult on kuuetunnine ajavahe väga suur ja üks tugevamaid meie elu mõjustavaid tegureid. Võib tunduda, et need muutused pole muudetavad ja inimene lihtsalt peab nendega kohanema. Tegelikult see nii ei ole.

Me võime oma adaptatsiooni neile muutustele teha mõnevõrra lihtsamaks ja paremini talutavaks, või vastupidi, valesti toimides seada kogu ühiskonna raskendatud eksistentsi olukorda.

Millised on siis praeguse Eesti kellaaja süsteemi puudused? Põhipuuduseks on asjaolu, et päiksetõus kevadel, eriti suvel ja sügisel langeb liiga varajasele kellaajale (meil kehtiva kellaajasüsteemi puhul), samas päikese loojumine langeb samuti liiga varajasele kellaajale.

Selle tagajärjel on inimestelt sundkorras iga päev ära võetud kaks tundi tööpäevajärgset aega, mida oleks hädavajalik kasutada kas puhkuseks, spordiks, koduste tööde tegemiseks vms.

See on inimese vaba aeg, milleks tal on konstitutsiooniline õigus. Eesti riik on siin hakkama saanud andestamatu veaga, mis tuleb parandada ja meie rahvale need igapäevased oma aja tunnid tagasi anda.

Meie elu on selliselt välja kujunenud, et nii koolides kui ka enamikus riigiasutustes ja firmades algab tööpäev kell 8 hommikul. See tähendab, et üldjuhul peab kodanik kell 7 ärkama, pesema, sööma ja kella kaheksaks tööle jõudma.

Optimaalne oleks, kui töölemineku ajaks on päike tõusnud või tõusmas. Praeguse Eesti aja järgi aga on päike suurel osal aastast töölemineku ajaks juba suures kõrges. Tööpäeva lõppedes on aga suur osa aastast päike loojunud või loojumas.

Selle nähtuse vähendamiseks keerab enamik riike kevadel ja sügisel kella ühe tunni võrra vastavalt taha või ette, millega saavutatakse kuue tunni asemel viietunnine ajavahe kõikumine.

Meie viga on selles, et otsustati kella mitte keerata, samas jäeti kellaaeg nn valele rööpale, kus see hulbib siiamaani. Tagajärjeks on eriti suvekuudel esinev kohutav unedefitsiit. Suvel on meil normaalset uneaega järele jäänud 3-4 tundi öö kohta! See on aeg, kui pärast kella 24 on pime.

Päike tõuseb juba kell kolm öösel, kell neli on juba sedavõrd valge, et enamik inimesi ärkab, kontrollib kellaaega ja püüab poolunes edasi magada.

Samas televisioon, raadio, teatrid, restoranid, baarid, liiklus jne toimivad kõik vähemalt kella 24-ni ja sellest ei õnnestu üksikisikul end välja lülitada. Tagajärg: puuduv uneosa tuleb tööl välja magada! Kuna see pole enamasti võimalik, magatakse see kohe pärast tööd kodus.

See toimub aga selle inimesele järelejäänud paari valge tunni arvel! Varane päikseloojang viib talvel lisaks hüpodünaamia tekkele, sest pärast tööd on võimatu minna suusatama. Suusatreener Laur Lukini sõnul on tekkinud uus nähtus - lapsevanemad ei luba lapsi pärast kooli enam treeningule, sest on pime. Aga mis siis, kui autojuht magab rooli taga puuduvat uneosa välja?

Olukord on seda totram, et see on meie enda valitsuse tekitatud. See ei ole lihtsalt viga, vaid selle tagajärg on kogu riigi elanikkonna töövõime ja isikliku heaolu oluline vähendamine. Ei ole mingit õigustust määrata terve riik elama tähtajatu stressi tingimustes.

Väljapääsuks on mitu lihtsat võimalust. Esimene ja kõige loogilisem neist oleks keerata kella esimesel võimalusel ühe tunni võrra edasi. Sellega satume Soomega ühesugusesse ajavööndisse ja edasi keerame kella samamoodi kui soomlased, igal kevadel ja sügisel. Kellakeeramise ohud on üle dramatiseeritud.

Teine võimalus: keerata sügisel kella ühe tunni võrra ette ja järgmisel kevadel veel ühe tunni võrra samas suunas. Sellega normaliseeriksime suvise aja. Töö- või kooliajal läheb väljas küll tunni võrra hiljem valgeks, seevastu koju tulles oleme võitnud oma kaks hädavajalikku vaba aja tundi päevavalges tagasi.

Selleks, et sassiläinud kellaaeg lõpuks normaliseerida, tuleks luua vastav ettevalmistusgrupp valitsuse tasemel.