Juhtkiri: 100 000 töötut

Töötus suurenes veelgi. Foto: Urmas Nemvalts

Esmajoones tuleks tähelepanu pöörata heitunutele

Sada tuhat töötut... Majanduses räägitakse tihtipeale arvudest, mis ületavad teatud psühholoogilise või emotsionaalse piiri.

Kuigi võime ju demagoogiliselt väita, et sisuliselt pole 102 000 töötut, mille statistikaamet eile avalikkuse ette tõi, enam kuigi palju hullem kui 99 000 töötut, on kuuekohaline arv siiski enam kui masendav ja sunnib ühiskonda järjest enam probleemile keskenduma.

Eriti suurt tähelepanu vajavad nii-öelda heitunud töötud. Ehk siis juba pikemat aega tööta olnud inimesed, kes meeleheites aktiivsest tööotsimisest loobuvad. Registreeritud töötuid oli töötukassa andmeil üleeilseks 82 377.

Masu näib taanduvat. Mitmed Euroopa Liidu riigid on saatnud teateid majanduse kosumisest. Eurostati kinnitusel kasvas ELi majandus kolmandas kvartalis eelmise kvartaliga võrreldes 0,2 protsenti, ehkki mullu sama ajaga võrreldes langes see siiski 4,3 protsenti.

Paljude majandusteadlaste ja analüütikute hinnangul polnud ka Eesti majanduslangus kolmandas kvartalis nii hirmuäratav, kui arvata võinuks, pigem ootuspärane – ehkki miinus 15,3 protsenti mullusega võrreldes ei anna just põhjust hõisata. Rahandusministeeriumi prognooside järgi peaksime uuel aastal siiski tõusu nägema.

Kuid nagu inimorganism läbipõetud raske haiguse järel, nii vajab ka tööturg pärast majanduskriisi pikka taastumisaega. Sada tuhat tuletab meelde olulise tõsiasja, et majanduse üldseisund võib küll näidata paranemismärke, kuid tööpuudus kaob tunduvalt aeglasemalt.

Enamgi veel – ka tuleval aastal ähvardab töötus Eesti Panga hinnangul jääda samasse suurusjärku. See tähendab, et kui tahetakse vältida mitmesuguste sotsiaalsete probleemide kasvu ühiskonnas, tuleks püüda tööpuudust veidigi leevendada.

Kuid suurte masendavate arvude kõrval võib olla väiksemaid, mis tegelikult veelgi masendavamad. Eile avaldatud statistika juures teeb kõige enam murelikuks see, et kuigi töötuse kasv aeglustub, on üsna kiiresti tulnud juurde heitunuid.

Nii oli kolmandas kvartalis tööotsingutest loobunud 11 000 inimest, kes ei uskunud enam selle leidmise võimalusse. Eelmises kvartalis oli sääraseid lootuse kaotanuid 7000.

Siinjuures tulevadki mängu nii-öelda sotsiaalsed töökohad. Need tööd peaksid olema niisugused, mida tehes inimene tunneb end ka kasuliku olevat ja säilitab rutiini, harjumuse tööd teha.

Euroopa Sotsiaalfondi rahastamisel loodavad töökohad riigimetsa majandamise keskuses, millest tänane Postimees juttu teeb, on ses kontekstis vägagi positiivne näide. Muide, metsa- ja ehitustööd aitasid kriise ületada ka sõjaeelses Eestis.