Heinz Valk: Isadepäeva järel

Heinz Valk. Foto: Peeter Langovits

Kahel korral aastas, emadepäeval ja isadepäeval, antakse massimeedias sõnaõigus pereväärtuste kandjaile.

Jõululaua ääres saavad eestlased mängida hoolivust telefoninumbrite nuppe vajutades. Loomulikult on see parem kui mitte midagi, ent perekonna ja selle sideaine – hoolivuse – tähtsuse tõstmiseks ühiskonna teadvusse jääb sellest väheseks. Seda enam, et nende vastaspoolel on selline vägilane nagu egoism – Eesti inimsuhete valitseja.

Egoism haaras võimu vabaduse saamise joovastuses, millega kaasnes iha magusa elu järele. Inimese elu eesmärgiks seati nauding. Enesekehtestamine töö, loomingu või lastekasvatamise abil tõugati väärtuste äärealadele.

Sest kaasnevad ju selliste tüütustega kohustus- ja vastutustunne, hoolivus ja abivalmidus, mis aga ei haaku egoismi ja naudingu pühakirjaga, mille esimeseks postulaadiks on «vaba mees vabal maal, lähen, kuhu tahan».

Seda õhutasid jõuliselt ka uue jumala prohvetid, kelle kantsliteks said pläraraadiote labasus, klants­ajakirjade ajutühisus ja lõbutelevisioonis uudiste väärtusse tõstetud läbustamise näitamine.

Nii see kestab tänaseni. Selles veendumiseks tarvitseb vaid jälgida kuulajate-vaatajate arve. Egoismi ja läbu aatlejaid õnnitleda, sest nende töö on olnud tõhus.

Praegu üksikvanemate poolt kasvatatavate kaheksakümne tuhande lapse ja siia liidetuna sama hulga juba täiskasvanuiks saanute hingetraumad ning sadadest tuhandetest äraräsitud abieludest põhjustatud kibestus või vihkamine on Euroopa ühe liberaalseima riigi tiitliga kaasneva au ja ülevuse hind. Eesti säravat teed tulevikku palistab Via Appiana hingevaremete rida.

Ometi teadis juba eesti talupoeg, et ilma tervikliku pereta ja koduarmastuseta jääb inimene elumerele üksikuna hulpima. Selles väites kahtlejad lugegu vanu eesti regivärsse kodust, emast ja perest.

Ent kuidas suhtub pereväärtustesse tänase postmodernistliku Eesti üldsuse intellektuaalsem tiib, kes ei vaata Kanal 2 ega loe Cosmot?

Emakssaamise rõõmu propageerimine olevat kuritegu naise õiguste suhtes ja nende sundimine ühiskonna sünnitusmasinateks. Ja kui mõni naine on oma vabaduse hetkelise unustamise tõttu rasedaks jäänud, siis talle suitsetamise kahjulikkusest rääkimine võrduvat samuti vabaduse piiramisega. Sündigu seetõttu kas või puuetega laps, kuid vabadust suitsetada näppida ei tohi.

Niipea kui püütakse meil Põhjamaade eeskujul piirata viina kättesaadavust või muul viisil pidurdada tema hävitustööd, tõuseb võitlusse arvamusliidrite armee, kes kõik kaitsevad vabadust juua, kuid kellest keegi ei kaitse eesti peret.

Sisuliselt kaitsevad nad samu kõikelubatavuse aateid, mida egoistid ja läbustajadki, ainult et elegantsemas vormis ning mitte kollases, vaid väärtajakirjanduses.

Kõige selle tõttu on paljulapselised eesti pered imetlemisväärt. Nad toimivad eeskätt peresisese ühisjõu ja hoolivuse toel ning saavadki hakkama!

Nende ühtekuuluvustunne ja vastastikune abivalmidus on harulduseks tänases Eestis, ent ehk piisab sellest vähesestki säilitamaks lootust, et Lahemaa reservaati kolimist pole vaja veel niipea karta.