Kultusfilmi igav hingamine

Sulev Teinemaa Foto: Pm

Eesti mängufilmis, ja me räägime Tallinnfilmi aegadest, oli kaks režissööri, kelle filme ei saa kellegi teise omadega segi ajada. Need on Leida Laius ja Grigori Kromanov.

Mõlemad olid teatud määral paariad – üks oli naine ja teine venelane. Tallinnfilmis olid alates 1947. aastast võimu juures eestlased ja juudid, Semjon Školnikovi nimi ei pea tingimata viitama vene rahvusele. Kromanov on vast ainus, kelle suhteliselt väikesest filmiloomingust, filmide arvu silmas pidades, on juba digitaalselt taastatud kaks – enne «Alpinisti» ka n-ö kultusfilm «Viimne reliikvia».

Kromanovi parim film on minu jaoks «Briljandid proletariaadi diktatuurile», tema eelviimane enne «Alpinisti». Pärast «Alpinisti» ta enam filmi jaoks raha ei saanud ja nii ta saadetegi küll lavakat või vene teatrit parandama.

Nüüd taastatud filmi juurde. Vaatan ja vaatan, igav on, kõik on liiga korralik, olen filmi kümneid kordi näinud, kunagi oli iga repliik meeles. Ja siis hakkan võrdlema Andrei Tarkovski «Stalkeriga», mis tehtud ka vendade Strugatskite järgi.

Sirvin raamatuid – tundus, et üks on tehtud aasta varem või teine hiljem, kuid selgub, et mõlemad 1979. aastal. Tarkovski võttis oma filmi üles Eestis, tema kuulus raudtee Patarei juures tõmmati üles ehk aasta tagasi.

Kromanov filmis Kasahstanis, selliseid lumelaviine meil ei oleks saanud tekitada, nii räägivad operaator Jüri Sillart ja helilooja Sven Grünberg.

Kes on geenius filmis, Tarkovski või Kromanov, või mõlemad? Rääkisin üleeile Sillarti ja Grünbergiga ja täna, neljapäeval, Virvega – need ei ole nende parimad tööd.

Aga aeg-ajalt, kui mul uni ei tule, panen peale Sveni muusika ja Tõnu pildid, mis ei ole tema pildid, seal on Visarid ja Tõnis Vint ja palju teisi.

Aga nagu ütles inspektor Glebsky, kus on tõde? Mis on tegelikkus ja mis on unenägu?