Igor Kotjuh: koduigatsusest, patriotismita

Igor Kotjuh Foto: Ove Maidla

Mind on alati paelunud see kummaline ja raskesti kirjeldatav miski, mida tunneb inimene oma kodumaa ja kodupaiga vastu.

Mäletan, kuidas minu ukrainlasest ema ootas suvepuhkust, et näha oma lähisugulasi ja pisikest küla, kus ta oli üles kasvanud. Kohvrite pakkimine algas nädal enne teeleasumist ja reisile eelnenud ööl ta ei läinudki magama – nii suur oli ootusärevus.

Kui lülitada tunded välja, siis polnud selles reisis midagi erilist. Üks neljaliikmeline pere läbib umbes 1200 kilomeetrit, et jõuda Võrust Ukraina maapiirkonda Tšernigivi lähedal. Sihtkoha suuremad vaatamisväärsused on külarahva valduses olevad rikkalikud õunapuuaiad.

Ning suurimaks meelelahutuseks on valvata koos onu-karjasega mitutkümmet külalehma. Ja ei mingit mereranda – ujumas käidi väikeses tiigis, mis asus külast väljas. Kiirrong austas seda asulat minutilise peatusega Nizkivka jaamas.

Kui lülitada tunded sisse, siis ilmneb selle koha tähtsus meie pere jaoks. Juba paarkümmend kilomeetrit enne Nizkivkat seisis meie perekond vaguni väljapääsu juures ning vahtis suurel kiirusel mööduvaid puid ja põlde, mis olid ema jaoks kõige paremad teeviidad kodu suunas.

Ema kaudu õppisin ise ilmutama selliseid tundeid oma sünnilinna Võru vastu, kus olen peaaegu pidevalt elanud. Mäletan, kuidas poisina käisin tellitud bussiekskursioonil Kaunases ning tagasiteel rõõmustasin koos teistega, kui hakkasime kodule lähenema.

Reisil olnud meditsiinitöötajad lugesid valjul häälel kümnest üheni ja pärast seda hõiskasid kõik koos: «Võru!» Täpselt sellel hetkel sõitis buss linna tähistavast sildist mööda ning kuulutas seda saavutust signaaliga.

Mida erilist võis olla Võrus ühe poisi jaoks? Männimetsad, järved, nõlvad ja pehme kliima moodustasid ettekujutuse õigest elukeskkonnast, mida oli võimatu leida mujal. Rääkimata perest ja inimestest selles linnas.

Sest võõrad inimesed võõras linnas on rohkem võõrad kui võõrad inimesed oma linnas. Nii võib täheldada, et elukeskkond vormib oma elanikke ja vastupidi. Selles kahesuunalises toimingus osalemine arvatavasti äratabki inimeses tundeid kodupaiga vastu.

Märksa keerulisemad lood on siis, kui keegi peab mingil põhjusel oma kodukohast ära kolima. Kolida võib sama riigi sees või hoopis välismaale. Mida mõtlevad ja tunnevad inimesed, kes on teinud sellise otsuse? Mida järeldavad sellest kõrvaltvaatajad? Mulle tundub, et vastused nendele küsimustele ei pruugi alati klappida.

Minu ema tuli Võrru, kuna isa on siitkandist pärit. 1970ndatel oli seda suhteliselt kerge teha, kuna liikumine toimus sama riigi, Nõukogude Liidu sees.

Hiljem, kui Eesti taasiseseisvus, pidi minu ema tundma igatsust mitte ainult kodupaiga, vaid ka kodumaa järele. Selleks ajaks tekkis tal ka püsiv side Võru ja Eestiga. Tema igatsused ja armastused paljunesid.

***

Seoses elukoha vahetusega kerkivad üles mitmed delikaatsed küsimused, mis muutusid eriti aktuaalseks 20. sajandi lõpus, kui Euroopa rahvad kasutasid oma õigust enesemääramisele. Sellised sõnad nagu «identiteet», «juured», «patriotism», «põline» võeti aktiivsele kasutusele ühiskondlikus debatis ja meedias, mida võib pidada loomulikuks inertsiks.

Sellest hoolimata leian, et koduigatsust poleks õige hinnata eetiliste kategooriatega. Siinjuures on oluline olla tolerantne erinevate lugude suhtes, sest tegemist on erinevate saatustega. Vanema põlvkonna väliseestlasel ja Eestist hiljuti ära kolinud noorel võivad olla erinevad tunded oma kodumaa vastu – suured ja tagasihoidlikud, vastuolulised ja selged, ilmsed ja olematud.

Kuidas saab üldse mõõta kellegi koduigatsust, kui selle tunde olemasolu pole võimalik kontrollida? Koduigatsus ja kodakondsus võivad olla seotud, aga ei pea olema. Vastasel juhul poleks käibel sellist sõna nagu «kosmopoliit».

Kui minna selle mõttega edasi, võime nii mõndagi avastada. Näiteks seda: Eestist kakskümmend aastat eemal olnud kodanik võib armastada Eestit rohkem kui Eestis kakskümmend aastat elanud välismaalane.

Või seda: nendel kahel inimesel on sama tugev kiindumus Eesti vastu. Või seda: välismaalase armastus Eesti vastu on kirglikum kui väliseestlasel. Või seda: kumbki ei ilmuta tundeid Eesti vastu sellisel tasemel, et sellest tõsisemalt juttu teha.

Pole olemas ministeeriumi, mis määraks koduarmastust või -igatsust. Seetõttu arvan, et teiste inimeste puhul tuleks seda vaikimisi eeldada, mitte aga nõuda või eitada.

Selline hoiak aitaks vältida kurioosseid olukordi. Kujutame ette, et keegi muulane teataks avalikult, et Eestis on jama elu. Milline vastukaja järgneks sellele lausele? Aga kui sarnane lause tuleks eestlase suust?

Tallinna-Tartu rongides võib leida luuletuse, mis lõpeb nii: «...kui küsid / kuidas mul läheb / vastan: sitasti / nii nagu eestlasel ikka.» Nüüd on arvatavasti teine olukord, kuigi sõnum jäi samaks.

Kriitiline lähenemine ei tähenda veel armastuse puudumist. Ei eestlase ega ka muulase puhul. Demokraatlikus riigis pole kellelgi monopoolset õigust positiivsele või negatiivsele arvamusele teise inimese koduarmastuse või -igatsuse kohta.

***

Koduigatsust võib seostada erinevate nähtustega. Selleks sobivad pere, korter, maja, talu, küla, maakond, linn või riik. Variantide rohkus ei luba seoses koduigatsusega kasutada selliseid sõnu nagu «patriotism», «juured» või «põline», sest nende tähendused ei kattu täielikult.

Koduigatsust võib tunda, omamata sõnasõnalist kodu, st kinnisvara. See peab paika nende inimeste juures, kes on kolinud välismaale noores eas ega ole jõudnud soetada kodu. Ka neile on tuttav koduigatsus, nagu seda võib täheldada rikkalikust paguluskirjandusest.

Eelmisel aastal sõitsin ma autoga maanteelt välja: ise õnneks viga ei saanud, kuid autot polnud enam võimalik parandada. Hiljem ütles mulle naine, et kõige rohkem on tal kahju sellest, et koos sõiduvahendiga kadusid ka armsad hetked meie perereisidest, mida mäletas autosalong. Mulle tundub, et see on üks koduigatsuse liikidest.

Kohalike valimiste ajal on üsna ootuspärane, kui keegi kandidaat rõhutab oma päritolu. Sellel sügisel nägin: põline võrulane, põline tartlane ja põline mustamäelane. Olen enam kui kindel, et kui kolmas loetletu peaks osalema rahvusvahelisel konverentsil, siis oleks kavas märgitud, et kõnepidaja on Tallinnast. Mõiste «põline» on suhteline argument.

Erinevatel põhjustel ühed inimesed püsivad paigal, teised mitte. Minagi tulin Võrust Tallinna, sest mingil hetkel hakkas kodukoht kitsaks jääma. Tudengipõlves kasvasin kohalikust raamatukogust välja, pärast õpinguid kasvasin kohalikust raamatupoest välja.

Mida enam tegelen kirjandusega, seda enam pean esinema Tallinnas ja välismaal. Ning hilisõhtul pole kuigi lihtne saada tagasi Võrru, sest ühistranspordi sõidugraafik kahe linna vahel on koostatud liiklemiseks valgel ajal.

Nüüd olen juba mitu kuud Tallinnas, kus tunnen ennast suhteliselt hästi. See on banaalne küll, kuid olen sunnitud tõdema järgmist: Tallinn pole nii suur, nagu Lõuna-Eestis temast räägitakse. Paras ja hubane, kaasaegne ja rahulik. Olen korduvalt esinenud Moskvas ja Peterburis, seepärast on Tallinn minu jaoks turvaline.

Millest tunnen puudust? Järvedest. Võrumaal on neid ligi 200, tänu millele, arvan, on mul tekkinud omapärane hüdro-kultuuriline enesemääratlus.

Ning vähemalt esialgu paistab Eesti Võrus rohkem Eestina kui Tallinnas. Sellest annab tunnistust juba raadiojaamade valik. Võrus on kuuldavad umbes kümme jaama, nendest ainult üks on venekeelne, kõik muud eestikeelsed. Umbes sama lingvistiline suhe on linnatänaval, äris ja teeninduses. Maapiirkonnas aga kuuleb venekeelset kõnet veel harvem.

Seepärast seostuvad minu jaoks Lõuna-Eesti künklikud maastikud eelkõige eesti keelega ja sealt kandub selline maa ja keele suhe edasi Põhja-Eestisse. Tööle hakkab valeloogika: kui pealinnast eemal on tunda eesti rahvuslikku eripära, siis pealinnas endas peaks seda olema kindlasti piisavalt.

Kuid Tallinnas ei taju seda igal pool: ei magalarajooni ostukeskuses ega Raekoja platsil. Pealinnas tuleb otsida Eestit riigiasutustest, kultuuritemplitest või erasektorist. Ehk siin on tegevust väiksema sügavusteravusega: ühed objektid on teravad, teised mitte. Võrus on kogu pilt terav.

Koduigatsus, kui see on seotud mingisuguse paigaga, eeldab, et ka aastate pärast näeb see paik umbes samasugune välja. Ning selles osas kehtib järgmine seaduspära: mida suurem on koht, seda suuremal moel muutuvad selle koha tänavapilt ja inimesed.

Linnas on muutused ägedamad kui maapiirkonnas. Kui inimene pole elanud muutustele kaasa, siis aastate möödudes võib tema koduigatsus olla häiritud. Sest koduigatsus salvestab paiga sellisena, nagu see oli kolimise päeval.

See tähendab, et hiljem võib koduigatsuse rahuldamine pakkuda inimesele erinevaid emotsioone: eufooriast pettumuseni. Ning isegi siis pole võimalik oma reageeringut prognoosida: midagi ei saa välistada, kõik on võimalik.