Seppo Zetterberg ja tema raamat «Eesti ajalugu».

FOTO: Andres Tennus / Tartu Ülikool

Muidugi on hea, et ka välismaalased näiteks Eesti ajalugu uurivad, aga veel tähtsam on seda ise teha. on oluline, et riik looks ajaloolastele head tingimused vabaks uurimistööks, rääkis professor Seppo Zetterberg intervjuus Marti Aavikule.

Kuidas teil üldse tekkis huvi Eesti ajaloo vastu?


Oskan seda väga täpselt öelda. See sai alguse novembrikuus 1966, üle neljakümne aasta tagasi. Olin Helsingi ülikoolis noor ajalooüliõpilane. Meie seminarigrupp käis sõjaarhiivis. Seal näitas arhivaar ühte ja teist ning ütles, et nüüd on hõimusõdade materjalid vabad, tere tulemast uurima. Olin väga noor ja mingisuguseid plaane mul veel ei olnud. Mõtlesin, et see võiks olla huvitav teema, sest Soome vabatahtlikke oli ju Eesti Vabadussõjas jne.



Ma ei ole olnud kunagi mingi sõjaajaloo ekspert, aga nii see huvi algas. Minu doktoritöö valmis 1977 ja selle pealkiri oli «Eesti ja Soome poliitilised suhted 1917–1919».



Kuidas on teie huvi Eesti ajaloo vastu nii pikalt püsinud?


Varem oli maailmas minu meelest nii, et kui huvi tekkis, siis see ka püsis. Minuga on just nii läinud. Olen tõesti rohkem kui 40 aastat Eesti ajalugu uurinud ja sellest kirjutanud. Muidugi olen väga palju kirjutanud ka Soome ja Saksamaa ajaloost, aga ikkagi on Eesti ajalugu mulle huvi pakkunud. Loodan, et tulevikuski kirjutan veel üht-teist Eesti ajaloost.



Olete oma raamatus kasutanud Eesti ajaloolaste värskemaid uurimusi. Mulle tundub, et asetate Eesti publiku ette otsekui peegli, mille kaudu saab näha ka Eesti enda ajaloolaste tööd. Kas teie raamatut sobib üldse nimetada väljastpoolt vaataja kirjutatuks või olete eestlastele nii lähedal, et see on ikkagi justkui meie enese pilt?


Olen küll kasutanud väga palju teie uurijate töid, aga ka Saksamaa, Soome, Inglismaa ja Venemaa ajaloolaste uurimusi.



Ikkagi olen ma välismaalane ja esindan enam-vähem välismaa inimese vaatenurka. Ma loodan, et just see pakub eestlastele huvi. Ütleme nii, et see on läbi minu prillide vaadatud Eesti ajalugu.



Mida tähendab teie raamatu menu Soomes? Kui palju soomlased teie Eesti ajaloo raamatut ostnud on?


Väga palju. See on Soomes olnud suur üllatus. Soome keeles ilmus raamat ju 2007. aasta juunis. Poole aasta jooksul ilmus kolm trükki, kokku 6500 eksemplari. Selline menu üllatas nii mind kui ka kirjastust.



See tähendab, et Soomes on ikka veel Eesti vastu nii suur huvi.


On võimalik mõelda ka vastupidi ja mulle tundub, et kui Eestis ilmuks Soome ajalugu, siis see küll väga populaarne ei oleks.



Miks?


Eestlaste huvi Soome ajaloo vastu on minu arvates praegu väike. 130 aastat tagasi oli Soome küll eestlastele väga tähtis maa – Jakobsonile ja Koidulale ja Jannsenile. Nüüd paistab mulle küll, et Soome ja Soome ajalugu ei paku eestlastele huvi.



Olete oma raamatus kirjeldanud ka ajaloolaste ja ülejäänud ühiskonna vahel käivat suhtlust. Näiteks Tallinna vanuse küsimus. Kuigi väide, nagu oleks Tallinna esimest korda maininud araablasest geograaf Al Idrisi 1154. aastal, ei pea paika, on seda ometi tahetud tõe pähe kasutada. Mida te isiklikult arvate sellisest ajaloost tugipunktide otsimisest?


Tavalised inimesed küsivad alati, millal oli mingi asja esimene kord jne. Professionaalse ajaloolase jaoks ei ole need nii väga huvitavad küsimused, aga lugejad tahavad neid asju ikka teada.



Lugesin (EPL, 11. nov), et viiendikul praegustest Saksa noortest ei ole ettekujutust SDV diktatuurist. 19 protsenti küsitletud õpilastest arvavad, et Erich Honecker oli bändiliider, ja teist sama palju peab Willy Brandti Saksa DV kompartei teiseks sekretäriks. Kas peaksime olema mures, avastades, et inimeste teadmised ajaloost on pehmelt öeldes puudulikud?


Teadmised on puudulikud, aga peame meeles pidama, et see ei ole ainult Saksamaa probleem. Ka Soome lapsed õpivad küll koolis ajalugu, aga nende teadmised on ikkagi puudulikud. Võib-olla on see nii ka Eestis.



Natuke vanem põlvkond Eestis muidugi teab, milline oli Nõukogude aeg ja kes oli kes, aga noormale põlvkonnale on see enam-vähem muinasjutt. See on üleilmne küsimus, kui palju peaksid noored oma maa ajaloost teadma.



Mina kui ajaloolane ütlen muidugi, et nad peaksid teadma väga palju, aga peame olema realistlikud ja arvestama, et see ei ole nii.



Muidugi on sellest kahju. Mina arvan, et kui inimene ei tunne minevikku, siis on tema võimalused näha tulevikku väga väikesed.



Kas noorte puudulikud teadmised peaks meid ka ühiskondadena muretsema panema? Võib-olla on selles oht demokraatiale?


Mures peaksime olema küll. Just selle pärast on tähtis, et riik toetaks ajaloo uurimist. Et ajaloolastel oleks head võimalused uurida just oma maa ajalugu.



Peame meeles pidama, et ajalugu on alati olnud ja saab ka tulevikus olema, tahame või mitte, agitatsiooniline teadus. See tähendab, et ajalugu kasutavad poliitikud nii omal maal kui välismaal.



Kui me ise oma ajalugu piisavalt ei uuri, siis teeb seda hea meelega keegi teine. Muidugi on hea, et ka välismaalased näiteks Eesti ajalugu uurivad, aga veel tähtsam on seda ise teha.



Kas korralik ajaloo uurimine on ka kaitse oma maa poliitikute rumaluse vastu? Et üldine arusaamine ajaloost oleks vähem agitatsiooniline ning rohkem viha ja eelistusteta?


Seda ma küll soovin, aga tean, et see on probleem. Meil Soomes, aga võib-olla veel rohkem teil Eestis. Eesti on uuem riik ja ajalookäsitlus ei ole veel nii stabiliseerunud. Tundub, et teil tõlgivad poliitikud ajalugu rohkem enda kasuks kui meil Soomes.



Mida te arvate Venemaa presidendi ajalookomisjonist?


Mina ei mõista, kuidas meie päevade Euroopas võib midagi sellist veel toimuda. Ma ei saa aru, kuidas Venemaa presidendil sellised ideed võivad olla.



See tähendab ju, et ajaloo uurimine ei ole täiesti vaba, ja mulle tundub, et tulevikus saab see Venemaal olema veel vähem vaba. Nii ei saa teha. Vabal maal ei ole võimalik, et mingi komisjon või seadus ütleb, mida ajaloolased saavad kirjutada. See on täiesti Nõukogude süsteem. See tähendab ajaloolastelt vabaduse võtmist.



Kui palju te oma ülikoolis Jyväskylas Eesti ajalugu õpetate?


Mina olen Ida-Euroopa ja Eesti ajaloo spetsialist ning tahaksin muidugi, et üliõpilased teeksid oma magistri- ja doktoritöid Eesti ajaloost. Esimene takistus on keelteoskus.



Tudeng tuleb mu juurde ja ütleb, et tahaks uurida Eesti ajalugu. Ütlen talle, et see on väga tore mõte, ja küsin, mis keeli ta oskab. Enamasti vastab tudeng, et ta oskab soome ja inglise keelt. Need ei ole kahjuks väga olulised keeled, kui tahad uurida Eesti ajalugu. Peaks oskama eesti ja saksa keelt.



Inglise keele surve, selle domineerimine on üks realiteet, mille pärast meil ka ülikoolis Inglismaa ja Ameerika teemad on tudengitele uurimisteemadena kättesaadavamad.



Samas on mul olnud Eesti ajaloo loengud, mis on väga populaarsed. Tudengid tulevad küll huviga kuulama, aga omaenda töödes nad Eesti ajalugu uurima ei hakka.



Kas 40 aastaga olete leidnud ka mõne järgija, kes Eesti ajaloo uurimise tuletungalt Soomes edasi kannaks?


Minu põlvkonnas on väga aktiivseid uurijaid, nagu Kalervo Hovi Turu ülikoolist. Seppo Myllyniemi on Baltikumi ajalugu palju uurinud.



Aga nooremas põlvkonnas Eesti uurijaid eriti palju pole. Ütleme Soomes alati uhkelt, et meil on rohkem kui saja-aastane Eesti ajaloo uurimise traditsioon, aga ma kardan, et tulevik küll nii tore enam pole.



Siis saite oma Eesti ajaloo raamatu väga õigel ajal valmis, nagu piirikivi.


See on mul olnud üks vana soov. Kerge see ei olnud, sest professori töö võtab palju aega. Küll aga sain selgeks, et kui inimene tahab, siis ta suudab kirjutada. Tahtsin veel enne oma surma sellise raamatu kirjutada ja kirjutasingi.



Mis te arvate nostalgiast kadunud totalitaarsete režiimide suhtes

?



Olen seda jälginud Saksamaal, aga ka Eestis. Tundub, et nii Vene diktatuurid kui ka SDV diktatuur on nüüd sedavõrd kaugemal, et ärkab nostalgia.



Las olla nostalgia, aga peame ka mäletama seda, et need süsteemid olid diktatuurid. Kui me ka tahame elada minevikunostalgias, siis peame ikkagi mõistma, milline oli nende režiimide taust. Nostalgia on loomulik, aga on ka ohtlik.



Milles oht seisneb?


Minu meelest selles, et rahvas enam ei mäleta, milline inimeste elu oli. Kui inimene tahab elada ainult nostalgias, siis sündiv pilt minevikust on vale.



Millest selline nostalgia sünnib?


Üks tegur võiks olla see, et muidugi oli Nõukogude ajal inimeste elus ka plusse, mitte ­ainult miinuseid. Kindlasti oli ka Nõukogude ajal Eesti Vabariigi nostalgia. See elas inimeste peas. Kuigi mineviku tegelikkus polnud ju veatu, sündis inimestel ometi selline pilt. Tundub, et inimene on lihtsalt selline nostalgiale aldis loom.



Olete rohkem kui 40 aastat veetnud ajaloo seltsis. Kas ja kuidas on ajaloo koht teiste ühiskonda uurivate teaduste seas muutunud?


Oskan öelda, et meil Soomes oli 30–40 aastat tagasi nii, et sotsiaalteadused domineerisid. Kõik nende meetodid olid väga populaarsed ja ülikoolis oli selline õhkkond, et ajalooteadus peaks kasutama rohkem statistikat ja teisi sotsiaalteaduste meetodeid. Surve ajalooteadusele oli väga tugev.



Nüüd on olukord palju parem, meil Soomes ja minu arvates ka Eestis. Ütleme ausalt, et ajalugu on humanitaarteadus, millel on oma meetodid ja need ongi teistsugused kui loodus- või sotsiaalteadustel.



Nüüdses maailmas tundub, et humanitaarteadused ei ole nii populaarsed kui arstiteadus või teised, mida peetakse kõvadeks teadusteks. Humanitaare ei rahastata nii palju.



Jyväskylä ülikooli ajaloo eriala doktorantide nimekiri on muljetavaldavalt pikk. Kas te olete ajaloohuvi ja edasikandumisega rahul?


Olen küll. Meil ja ka teistes Soome ülikoolides on ajalooteadus väga populaarne. Meil on üld­ajalugu ja Soome ajalugu. Soome ajalugu domineerib, aga ka minu õppetoolis on olukord väga hea.



Igal suvel on õppima tahtjaid umbes 300 ja neist võtame ülikooli umbes 30, 35… 40 maksimaalselt. Samasugune tung on ka teistes Soome ülikoolides ja see näitab, et noorte hulgas on ajalugu populaarne.



Aga ajalugu õppima pääseda  pole sugugi kerge.



Millised on teie teised huvid ajaloolasena lisaks Eesti ajaloole?


Trotski on minu väga vana teema. Trotski arhiivid on Ameerikas. Seal käisin juba ammu. Eriti huvitab mind Trotski emigrandina. Ta oli ju emigrant Norras 1935–36. Norras olen mitu korda arhiivides käinud ja materjali kogunud, aga midagi suuremat ei ole veel kirjutanud.



Saksamaa on mu ammune armastus. Juba 1970. aasta suvel olin üliõpilasena neli nädalat Bonnis Saksamaa välisministeeriumi arhiivis. Kogusin materjali oma magistritöö jaoks. Varem olin igal aastal Saksamaa arhiivides. Viimasel ajal pole nii tihti käinud, aga ikkagi on see mulle väga tähtis.



Muidugi ka Soome ajalugu. Ülikoolis mul Soome ajaloo loenguid küll pole, nii et tegu on naljaga pooleks öeldes hobiga.



Mis teie arvates on Eesti ajaloo kõige põnevam probleem?


Eesti ajaloolastel ilmub palju väga huvitavaid uurimusi. Kui uuemat ajalugu vaadata, siis ikka veel on vaja uurida esimese vabariigi aega. Rohkem on uuritud aastaid 1939–1944. Väga tähtis uurimisteema on Nõukogude aeg, kuigi see on veel liiga lähedal. Üht ja teist on ilmunud, aga väga suur töö on veel ees. See olekski hea, kui Eesti ajaloolased neid perioode veelgi rohkem uuriksid. 



Kui ajas tagasi vaadata, siis mis piirist algab ajalugu? Eilsest, eelmisest aastast või on see piir näiteks neli põlvkonda tagasi?


Kui mina hakkasin aastal 1966 ajalugu õppima, siis öeldi ülikoolis, et aasta 1944 on ajalugu ja pärast seda on nii uued sündmused, et neid veel ei saa uurida. Nüüd on aeg edasi läinud ja piir nihkunud.



Ajaloolased uurivad ka 20–30 aasta tagust. Aga tean, et sellega on suured probleemid. Üks on allikate kättesaadavus ja teine, et perspektiivi, mida ajaloolane alati tahaks, ei ole.



Poliitikud on küll kirjutanud oma mälestusi, aga ikka nii, et paistaks välja, et just tema roll on olnud kõige olulisem. See on subjektiivne vaade ja ma saan aru, et poliitikud tahavad nii teha, aga ajaloolased peavad mälestusi väga kriitiliselt lugema ja kasutama.



Ka oma raamatus ütlen, et uuest Eesti iseseisvuse ajast olen kirjutanud kroonika moodi. Põhiuurimusi ei ole veel olemas. Seepärast ei ole ka üldülevaates, nagu minu raamat, võimalik teistmoodi kirjutada.



Me ei oska veel öelda, millised sündmused möödunud 20 aasta jooksul on Eesti ajaloos olulised olnud. Võib-olla mõni sündmus, mida praegu peame oluliseks, paistab tulevikus selliselt, et see polegi mingit rolli mänginud.



Aga on ka nii, et kui ajaloolased ei hakka väga värsket minevikku uurima, siis teevad seda teised, enamasti poliitikud. Seepärast tahaksin julgustada ajaloolasi uurima ka väga värsket ajalugu.



Kas soometumist on Soomes raske käsitleda? Mis soomlaste oma  ajaloo mõistmisest saab?


See on olnud probleem, aga raskemad aastad on möödas. Soometumise aega uuritakse väga kriitiliselt. Ajaloolased saavad hakkama, aga tundub, et poliitikutel on kõrvade vahel veel soometumist.



Seppo Zetterberg


Sündis 1945. aastal Helsingis. Ta on Jyväskylä ülikooli üldajaloo professor. Aastatel 1994–1996 juhtis Soome Instituudi esindust Tallinnas ning on kirjutanud mitu raamatut Eesti kohta.



«Eesti ajaloo» esmatrükk ilmus Soomes 2007. aastal.


Esmaspäeval, 17. novembril esitletakse Tallinnas raamatu eestikeelset tõlget, mis on tehtud põhjalikult ümbertöötatud ja täiendatud käsikirja põhjal.