Ilmar Raag
ETV programmijuht
Silmakirjalikkuse poole
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tundub, et Eesti Vabariigil on üha enam probleeme oma südametunnistusega. See on paratamatu haigus, mis tekib koos vanusega. Psühhiaater nimetaks olukorda ka skisofreeniliseks. Lavastatud dokumentaalfilmist «Macbeth» ETV ekraanil on saanud meie sisemise vabaduse mõõdupuu.
Kõigepealt filmis osalejate eetikast. Rõhuv enamik eesti filmimeestest ja ajakirjanikest ei tea midagi kaasaegse vabaduse piiridest. Viimastel meediavabaduse skandaalidel («Esto TV», lastevägivalla dokumentaalfilm «Päkapikudisko» ja «Mac-beth») on ühiseks jooneks see, et need said toimuda vaid Eestis. Miks? Sest inimeste meediaõiguse teadlikkus on nii väike, et nad ei oska meediat ohjeldada.
Alustuseks kas või lihtne arusaam, et inimese kujutis ja hääl on osa tema eraomandist, mida võib kasutada vaid teatud tingimustel ja üldjuhul vaid inimese loal. Võin kihla vedada, et enamik eesti tele- ja filmitegijatest ei küsi inimestelt paberit, millega inimesed lubavad oma kujutise ja hääle ekspluatatsiooni meedias. Lihtsustatud rusikareegli kohaselt võib luba küsimata näidata vaid uudistes avaliku elu tegelasi avalikul territooriumil. Selle rikkumine on tõeline kullaauk rõhutuid kaitsvale advokaadile.
Tänapäeva meedia saab üha vähem rääkida tegelikkusest. Idee poolest peaks meedia kajastama meie elu, kuid «Macbethi» näite varal näeme, et kannatajateks on tüdrukud, kes ei andnud endale täpselt aru, mida see filmimine tähendab, ja kannatajaks on ka «õigesti» mõtlevad inimesed, kes ei suuda ja ei taha vaadata seda, mis Eestimaal tegelikult toimub. Silmakirjalikkus. «Macbeth» on filmitud kõigi täiskasvanud eestlaste eluajal ja, tahame seda või mitte, aga see ütleb midagi ka Eesti kohta. Nagu ka soov seda keelata.
Vaadates ETV-le avaldatud survet, kardan, et tegelikult elame viimaseid hetki, mil meie tele- ja filmitegijad saavad rääkida kõigist ühiskonna valupunktidest. Varem või hiljem kohandatakse meilegi arenenud variserlikkusega suurriigi (ehk USA) meedianormid.
Vahe on aga selles, et kui USA maapealsed telekanalid on läägelt roosaks tsenseeritud, siis rakendub sõnavabadus piiratud juurdepääsuga kaablikanalites. Eestis ei ole niipea näha, et imepisikese turu juures suudaks keegi olulist programmi toota ainult kaablilevi tarbeks.
Ometi ei ole küsimus isegi mitte selles, kas rakendada piiranguid telekanalitele, vaid selles, et seda tehes ei usalda me inimeste vaba tahet ja isiklikku hinnangut. Me eeldame, et «Macbethi» näitamine ei ole õige, kuna inimesed ilmselt ei suuda anda «õiget» hinnangut pornokunnile. Aga vaatame veel kord.
Esiteks, ETV rakendab BBC standardit, mille kohaselt enne 21.00 eetrisse minevad saated peavad olema ka lastele üheselt arusaadavad. «Macbeth» oli eetris hilisõhtul
Teiseks, saatele eelnes kommentaar, mis hoolimata Soosaare näpust imetud metafooridele oli siiski täiesti üheselt hoiatav.
Kolmandaks, film ei olnud pornokunni ülistav. Pigem vastupidi. Ma ei tea ühtegi inimest, kes selle filmi järel Aivar Palumäega tegemist tahaks teha. Inimväärikust tallav stseen filmi lõpus hirmutab iga armastust hindava tüdruku.
Neljandaks, film on toodetud Tallinna Pedagoogikaülikoolis Rein Marani õppetoolis ja sellele on hinnangu andnud ka Eesti Filmi Sihtasutuse eksperdid: «See film ei ole küll meistriteos, aga pornograafia ka mitte.»
Kui me pärast kõike seda taunime niisuguse filmi eetrisse minekut, siis peame eestlasi ilmselt idiootideks.
Kuulsin kusagilt väidet, et Eesti ei peaks ometi olema nii vabameelne kui Taani või Holland. Miks? Milline on meie moraalne õigus nendele vabameelsust ette heita? Veel hullem oli väide, et avalik-õiguslik televisioon ei tohiks sellist teemat käsitleda. Vastupidi. Sel päeval, mil ka põlvepikkune poisike veendub, et ETV on eesti konservatiivsuse kants, kaob viimane takistus rahva ja võimu niigi jätkuvas võõrandumisprotsessis.
Ma olen õnnelik, et töötan inimestega, kes usuvad, et ETV peab olema avatud ja pidevalt kutsuma vaatajaid järele mõtlema, millises ühiskonnas me elame. Seda meie eetri kaudu.