Kümme aastat turumajandust: kuhu oleme jõudnud

Foto: Postimees.ee

Jaak Leimann, TTÜ professor, eksmajandusminister

Viimase kuue aasta majanduskasv. Graafik ~55 kb Kümme aastat on möödunud kiiresti. Augusti lõpus 1991. aastal olime uhked ja õnnelikud iseseisvuse üle. Samas tajusime selgemini kui varem seda suurt tööd, suuri muudatusi, mis seisid ees, et tagada iseseisva riigi eksisteerimine ja areng.

Valitsus oli koostamas eelseisva kolme nädala, kolme kuu ja kolme aasta tegevuskava. Eriti tegevusrohked paistsid eelseisvad nädalad ja kuud, kolme aastat oli raske haarata, kümne aasta perspektiiv ei mahtunud pähe. Mäletan, et kui küsiti, millal saavutame nähtavat edu, rääkisin 1990ndate keskpaigast.

Mineviku kaasavara

Mida meil oli minevikust kaasa võtta? Kindlasti teatud loodusvarad - ligemale pool Eestit oli ja on kaetud metsaga, põlevkivi, millest tootsime ja toodame elektrienergiat. Meenub, et mainisime loodusvaradena viljakandvaid põlde ja kalavarusid rannikumeres, millega täna enam ei kiidelda.

Raskem oli hinnangut anda toodetud varadele. Kümme aastat tagasi töötasid Eesti tööstus- ja põllumajandusettevõtted veel peaaegu endises mahus laguneva NSVLi turu jaoks. Tehniline infrastruktuur toimis. Tänu liberaliseerimisele näitasid ennast positiivselt uued loodud ettevõtted.

See jättis mulje, et meil on nimetamisväärselt varasid, mis kujutavad potentsiaali ka tulevikuks. Tajusime nende kehva kvaliteeti, ebaökonoomsust, mõistsime turgude muutumist ja kadumist, aga ikkagi oli meeldiv mõtelda need varad suuremaks, kui nad seda väärt olid.

Mõistsime, et meil on võimalusi pakkuv geograafiline asend, meenutasime meie edu kunagises hansakaubanduses. Tõime esile rahva sotsiaalse mälu, kogemused iseseisvast turumajanduslikust Eestist 1920. ja 1930. aastatel, olemasolevad teadmised edukatest põhjanaabritest.

Mõistsime rahva kõrge haridustaseme tähtsust tulevikule ja lootsime sellele. Juba 10 aastat tagasi räägiti, et protestantlik maailm, kuhu kuulub ka Eesti, on saavutanud suuremat edu, ja lootsime sellele. Rõhutasime oma kultuurilist lähedust Läänele ja arvasime, et see aitab meid.

Enamikul inimestel oli siis töökoht, kiirenev inflatsioon sõi säästusid, kauplused olid pooltühjad ja investeerimisvõimalused olematud. Kuid iseseisvumine oli süstinud inimestesse usku, nad vaatasid tulevikku optimistlikult.

Juba mõni nädal hiljem läks pilt proosalisemaks. Ka viletsasti toimivat plaanimajandust ei olnud enam, turumajandusest olid vaid elemendid.

Veelgi selgemaks sai olukord pool aastat hiljem, kui juunis 1992 viisime ellu rahareformi. Teatavasti vahetati rublasid sellises vahekorras, et iga inimene sai vaid 150 Eesti krooni. See oli algkapital uues oma valuutas, millest valdav enamik meist alustas.

Keskmisel perel oli lisaks sellele renoveerimist vajav korter või maja, uuendamist ootav kodutehnika, paljudel ka väljavahetamist vajav auto jms.

Väljendasin tol ajal seisukohta, et iga ruutmeeter Eestimaa pinnast karjub investeeringute järele. Senised turud kadusid, ettevõtted seiskusid, selgus, et kasutuskõlblikke loodud varasid on meil vähem, kui arvati.

Kokkuvõttes oli meil kümme aastat tagasi tänaste hinnangute kohaselt võrdlemisi tagasihoidlikult vara, millele tulevikku rajada. Olid optimistlikud inimesed, valmis alustama uuesti.

Edu ja probleemid

Tänaseks on kümme aastat seljataga. Eesti majanduse taset ja majandussüsteemi tajuvad ja hindavad inimesed isemoodi. Suures plaanis ja võrreldes paljude saatusekaaslaste, Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega, oleme saavutanud märkimisväärset edu. Märgiksin majanduskasvu, majanduse struktuuri olulist muutumist, ekspordi kasvu ja selle orienteerumist Läände, institutsionaalset arengut, edu läbirääkimistel Euroopa Liiduga jne.

Sellised tulemused on saavutatud liberaalse, avatud majanduse, eduka rahareformi, õigesti valitud privatiseerimisviisi, madala maksutaseme, mahukate välisinvesteeringute tulemusena. Valikud, mis tehti 1990. aastate algul, osutusid üldjoontes õigeks. Inimese elukvaliteet on paranenud, ta elab vähem saastatud keskkonnas, pea igal kolmandal on auto ja mobiiltelefon, igas kümnendas peres on arvuti, on kaubaküllus ja ajakohane teenindamine. Vähemalt osaliselt oleme ära kasutanud oma potentsiaali, reageerinud uutele võimalustele.

Kümme aastat tagasi imetlesime Põhjamaade kõrgetasemelist sotsiaaldemokraatlikku majandust. Siis tuli ka neil majanduslangus. Sotsialismist pääsenutena ei võlunud meid sotsiaaldemokraatia ja me valisime radikaalsema, üksikisikule panustava tee. Püüdsime väikese maksukoormuse kaudu ettevõtlikkust edendada, riigi osa vähendada, kehtestasime proportsionaalse tulumaksu.

Nende otsuste eest oleme saanud kiita ja kriitikat. Nüüd kostab üha enam hääli, et paljudes riikides on maksukoormus suurem, aga nad on samal ajal edukad. Astmeline tulumaks on paljudes riikides, küsitakse: miks mitte Eestis? Paljudele on need kaalutlused sümpaatsed.

Samas on ilmnenud hulgaliselt probleeme. Iive on oluliselt vähenenud. Kolmandik Eesti elanikest elab allpool elatusmiinimumi. Ligemale kuuendik tööealisest elanikkonnast on töötud. Töötus toodab kuritegevust. Samas kurdavad paljud ettevõtjad, et tunnevad puudust kvalifitseeritud tööjõust.

Paljud inimesed ei ole kohanenud turumajandusega. Veelgi enam, paljud on kaotanud selleks ka perspektiivi. Raske on toime tulla lasterikastel peredel. Pensionärid vääriksid märksa suuremat pensioni.

Jõukus on koondunud Tallinna ja selle ümbrusesse, regionaalsed erinevused suurenevad. Rikkad muutuvad rikkamaks ja vaesed jäävad suhteliselt vaesemaks. Riik ei suuda vajalikul määral investeerida uuringu- ja arendustegevusse, haridus ja tervishoid on alafinantseeritud. Vajalikust vähem suudetakse korraldada töötajate ümberõpet.

Võrreldes ettevõtete arvu Eestis ja Soomes, selgub, et oleme vähem ettevõtlikud. Nendel ja mitmetel muudel põhjustel ei olda rahul poliitikutega, valitsusega, ühinemisse Euroopa Liiduga suhtutakse skeptiliselt.

Meie saavutusi ja puudujääke kirjeldavad hästi tehtud investeeringud. Ainuüksi välisinvesteeringuid on Eestisse tehtud ligikaudu 45 miljardi krooni väärtuses. Kerkinud on uued pangamajad, hotellid, büroohooned. Hinnanguliselt on meil ligemale 50 000 inimest, kel vara vähemalt miljoni väärtuses. Samal ajal oleme suutnud ehitada juurde vaid pool protsenti elamispinnast.

Meil on kogunenud mõningaid sääste, et remontida ja uuendada. Eraisikute hoiuste maht on kommertspankades ligemale 17 miljardit, inimese kohta keskmiselt enam kui 12 000, aga see jaguneb ebaühtlaselt.

Mida oleks pidanud teisiti tegema, et tulemused oleksid tänasest paremad? Kuidas jätkata, mida muuta praeguses majanduspoliitikas? Missugune on Eesti olukord kümne aasta pärast? Kuidas saab Eesti inimene hakkama tuleviku majanduses?

Oleme loonud vajalikud institutsioonid, kehtestanud enamiku olulistest seadustest. Kuid sageli need ei toimi vajalikul määral, seadusi ei täideta. Ehk oleksime pidanud olema rangemad, nõudlikumad?

Töötanud 1990. aastatel kolmes valitsuses, julgen väita, et üleminekumajanduse valitsusaparaat on võimalik panna paremini toimima. Selle tulemuseks on rahva parem teenindamine ja ka operatiivsem reageerimine ning probleemide ennetamine. Riigi parema toimimise arvel oleksime saanud lisaressursse, mille oleksime investeerinud haridusse.

Kust saada edaspidi lisavahendeid? Kindlasti jätkuva majanduskasvu kaudu. Kindlasti ka riigi parema funktsioneerimise tulemusena, täielikuma maksude laekumise kaudu, riigiaparaadi ökonoomsema toimimise teel.

Eesti ei saanud Nõukogude Liidust kaasa välisvõlga, valitsuse võlakoormus on ka praegu väike. Võiks julgemini investeerida haridusse, teadusesse, uuringu- ja arendustegevusse, miks mitte ka tervishoidu pikaajaliste välislaenude abil.

Vältida tuleks riigieelarve suurendamist maksukoormuse tõstmise teel. Maksude administreerimine, mahukas riiklik ümberjagamine on kallis ja enamasti väheefektiivne.

Eesti majandus tegi aastatel 1991-1994 läbi languse. Viimase kuue aasta keskmine juurdekasv on olnud umbes 5% aastas. Kehtivad keskpikad arengukavad ja paljud eksperthinnangud pakuvad ka edaspidiseks 5-6-protsendilist aasta keskmist juurdekasvu.

Puuduvad selged ideed, mille realiseerimine tagaks rohkemat. Prognoositud majanduskasv eeldab arukat majanduspoliitikat ja veel midagi. Vajalikud on jätkuvad loomingulised otsingud.

Kokkuvõttes: meil on kümneaastane turumajanduskogemus, kellel magusam, kellel kibedam. Selle kogemusele toetudes tuleb edasi minna.

Eesti kümne aasta pärast

Kümne aasta pärast on Eesti tõenäoliselt ligemale kaks korda rikkam kui täna. Oleme Euroopa Liidu liige ja sellega kaasnev konvergents on oma positiivset mõju avaldanud.

Eesti majandus on veelgi enam integreerunud Soome ja Rootsi majandusega ja teiste Balti riikide majandustega. Rahvusvahelises tööjaotuses oleme leidnud püsivamad suhted Venega.

Eesti on siis saavutanud nimetamisväärset edu nii telekommunikatsioonil ja infotehnoloogial baseeruvas rahvusvahelises teeninduses kui ka töömahukas, maksujõuliste vanurite rahvusvahelises teeninduses (sanatooriumid, hooldekodud, ökoturism jms).

Majanduse arengut toetavad uued kasutuselevõetud bio- ja geenitehnoloogiad, ka nanotehnoloogiad. Inimesed paiknevad veelgi enam Tallinna ja mõnede teiste linnade lähikonnas, regionaalne areng tänaste arusaamade kohaselt ei ole realiseerunud.

Intellektuaalne ja sotsiaalne kapital on oluliselt suurenenud. Inimesed on märksa mobiilsemad, noored töötavad meelsasti lühemat või pikemat aega välismaal.

Rahva iibe probleemid on kümne aasta pärast arvatavasti endiselt aktuaalsed, räägitakse ikka ja jälle bürokraatiast, kõrgetest hindadest ja väikestest sissetulekutest, ebapiisavatest pensionidest, kallist haridusest ja tervishoiust.

Kümme aastat on liiga lühike periood, et lahendada neid loetletud ja üldtuntud probleeme.

Kümne aasta pärast on Eesti inimene keskmiselt tänasest haritum. Kas ka tervem, pole selge, sest elanikkond vananeb ja paljude noorte tervist halvendavad narkootikumid.

Vahepealsetel aastatel oleme teinud suuri investeeringuid keskkonnakaitsesse, selle tulemusena elab inimene märksa puhtamas keskkonnas.

Kümne aasta pärast on inimene ettevõtlikum kui praegu. Noor, taasiseseisvumisest möödunud 20 aasta jooksul ellu astunud põlvkond on saanud selleks märksa parema ettevalmistuse ja motivatsiooni. Inimene saab majanduses edukamalt hakkama.

Kas nii ka läheb, sõltub paljudest asjaoludest, aga eriti oluliselt meist igaühest eraldi ja meie heast koostööst.