Kirjad

Pornotuhinas ringhäälingunõukogule

Tiit Sinissaar teavitab 9. juuli Postimehes, et ringhäälingunõukogu soovitanud ETV juhtkonnal lükata filmi «Macbeth» näitamine edasi, kuni kultuuriministeeriumi juures tegutsev nn pornokomisjon on öelnud, kas see sobib näitamiseks avalik-õiguslikus kanalis.

Endise kultuuriministrina, kes esitas Riigikogule «Pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seaduse», häirib mind üha enam, kuidas oma tegevuse eest vasutama kutsutud inimesed püüavad seda vastutust lükata nn pornokomisjoni kaela ja kasutada toda seadust subjektiivsele maitsele mittevastavate kunstiteoste tsenseerimiseks või keelustamiseks.

Seepärast tahaskin kõigepealt meelde tuletada, et Eesti Vabariigis on pornograafia levitamine ja demonstreerimine üldjuhul igati legaalne ja lubatud tegevus. Nimetatud seadus keelab pornograafia levitamise alaealistele. Seadus on ette valmistatud kriminaalpreventatsiooni nõukogu ettepanekul ja vabariigi valitsuse ülesandel.

Sääraseid piiranguid sisaldavad õigusaktid kehtivad enamikus Euroopa riikides ja keegi ei näe selles tsensuuri.

Arvestades, et televisiooni- ja raadiosaadetele on alaealistel piiranguteta ligipääs, keelab seadus pornograafilise sisuga saadete edastamise Eesti massimeedias. Kuid samas on sõnastatud ka pornograafia mõiste nimetatud seaduse tähenduses. Definitsioon kõlab järgmiselt: «pornograafia - selline kujutamisviis, mis teisi inimlikke seoseid kõrvale või tagaplaanile jättes seksuaalsed toimingud labaselt ja pealetükkivalt esiplaanile toob».

Julgen küll arvata, et ringhäälingunõukogul ei peaks olema raske mõista, et Arbo Tammiksaare film ei saa kuidagi olla nimetatud seaduse objektiks, nagu pole seda ka seksuaalelu käsitlevad ja mis tahes piltidega varustatud õpikud. Selleks tõdemuseks saavad nn pornokomisjoni vajada küll vaid rikutud kujutlusvõimega indiviidid, kes samastavad seksuaalakti kujutamise ning pornograafia. Tõenäoselt oleks olnud pornograafiaga (seaduse tähenduses) tegu siis, kui ETV demonstreerinuks Aivar Palumäe vändatud filmi, millele vastandamiseks Tammiksaar oma dokfilmi tegigi. Seda pole aga keegi kavatsenud.

Intiimelu kujutamises erinevad kunst ja pornograafia üksteisest mitte pildirea räiguse või ähmasuse poolest, vaid autoripositsiooni poolest. On hämmastav, et selliseid tõdesid tuleb XXI sajandil Eesti Vabariigi seadusandjatele ikka veel selgitada.

Jaak Allik

Kavandatavast üliõpilaste rotatsioonist

• Miks ei taheta aru saada sellest, et nn eliitkoolide lõpetajad sageli lihtsalt on paremate teadmistega ja võimekamad, kuna juba neis koolides püsimine on raskem kui tavalistes maakoolides. Tahetakse pakkuda küll präänikut tasulistele, kuid ei mõelda sellele, kui paljud jätaksid ülikooli lihtsalt pooleli, kui nad peaks riigieelarveliselt kohalt välja langema ja neil poleks raha, et maksta. Need, kes on tasulisse õppesse tulnud, omavad tavaliselt ressursse kuni õpingute lõpuni, riigieelarveliste (RE) kohtade tudengitel sageli need puuduvad. Arvestades hindamissüsteemi subjektiivsust, ei saa praegu küll rotat- sioonist juttugi olla.

• Rektor Aaviksoo jutust jääbki mulje, et tasulised on maru usinad õpilased, kuna nad ei taha oma raha raisata. See on ka loogiline. Aga kes on ülikoolis käinud, teab, et A-dele õppimine pole ainult viitsimise küsimus. Ei saa nõuda, et RE kohtadel oleksid ainult potentsiaalsed cum laude’ga lõpetajad.

• Mõte on hea. Juhul kui see tegelikus elus rakendamisel ei deformeeru, siis jõudu kõigile, kes seda mõtet teoks hakkavad tegema. Juhuslikkusel on elus alati oma osa. Lühiaegset riigi tellitud õpikohalt väljalangemist aitab ületada õppelaen. Siis on aga tõesti igal hindel raha maitse juures ja kui tarvis, annab inimene endast maksimumi. Meenub Henn Tiiveli lennukas lause tantsutreeningult: esimene samm tehke nii pikk kui võimalik ja järgmine veelgi pikem. Õpiajal just nii tulebki teha. Kui tarvis, antakse endast parim või veelgi rohkem.

• Õppelaen on praegu 15 000, õppemaks TÜs keskmiselt 20 000 krooni aastas. Nii et kas ikka aitab ületada? Muide, lisaks miinus 5000 kroonile tahab üliõpilane katust pea kohale ja mõnikord võibolla isegi vorsti süüa. Praeguse õppelaenude süsteemi juures oleks rotatsioon küll väga valus.

• Eliitkoolide õpilased võivad ju suuremate teadmistega olla kui maakoolide õpilased, aga et nad võimekamad on, selles ma küll kahtlen. Nad on drillitumad. Egas inimese asukoht mingis teatud geograafilises punktis määra inimese võimekust. Et kui sündisid Munalaskmes või Saarepeedil, siis oled automaatselt vähem võimekas. Tuleb neile ka ikka võimalus anda, las tõestavad end.

• Riigieksamid näitavad küll tegelikke teadmisi, sageli ka seda, kui tugevad õpetajad kellelgi on. Riigieksamite alusel koolidesse sissevõtmine on paras jama, sest eeskätt saavad sisse nn tuupurid, kes üldjuhul on tugevad ainult üldainetes. Erialaainetes kipuvad nad tihtipeale kiirelt läbi põlema. Samas on palju selliseid, kes valdaksid seda eriala suurema vaevata, aga neil ei ole võimalik kõrgkooli sisse saada, kuna mingi tühine kirjand ei olnud küllalt sisukas.

Kommentaarid Postimees Online’ist

Ellujäämiskursustest

Vahel on pilk jäänud peatuma TVs näidatavatel filmidel, kus on juttu, kuidas elavad inimesed väikese seltskonnaga piiratud looduskoosluses. Söövad sitikaid või mida saavad suhteliselt puutumata loodusest.

Leian, et suur osa meie Eesti inimestest harjutab pidevalt ellujäämiskursuse eeskujul. Nende vähenõudlikkus on hämmastav. Nad ei pruugi nädalate viisi midagi erilist süüagi, on kõhnunud, võrreldes aegadega, mil nad olid õitsvas nooruses. Neid «askeete» on hulgaliselt isegi vanuses ligi 60, järelikult on selline eluviis kestnud kümneid aastaid. Nendegi seast vääriks mõni autasuks pandud miljonit ja võib kindel olla, et see teeniks kõige paremini nende senist karmi võitlust oleskelu eest.

Peab ütlema, et samavõrra, kui nad füüsiliselt on tagasihoidlike vajadustega (ei väikekodanlikku korras kodu, tihti peret üldse, mitmekesist menüüd jne), on nende vaimsedki vajadused napid. Parematel päevadel jälgivad nad seriaale. Nad ei taha koormata oma seltskonnaga isegi oma väikesi lapsi, kui mõnel neid juhtub olema. Tihti on nad omastele ütlemata kadunud või on neil endil külas valitud «sõbrad», kes on tihti pühamad ja tähtsamad kui pereliikmed.

Kogu jutt käib joodikutest. Mõne säärase eluspüsimine on looduse suur ime. Ja mis me hädaldame, et töötud ja halvasti elavad. Alkoholi pean luksuskaubaks, mitte esmavajaduseks. Nemad tarbivad seda luksust päevast päeva. Kui ühte maapiirkonda rajati ettevõtlike inimeste poolt maasikaistandus, siis käidi sinna tööle 15 km kauguselt või kaugemaltki. Aga 100 meetri kaugusel elavad töötud ellujäämiskursuslased ei tulnud. Ja elavad siiamaani. Aga kas nende elu ei sarnane raske haige vegeteerimisega, ilma tilgutiteta küll?

Eha Nõmm, Jõgevamaa