Euroopa paradoksiks nimetatakse Euroopa suutmatust oma teadustulemusi äris ja ühiskondlikus heaolus ära kasutada, kirjutab arengufondi juht Ott Pärna. Ta arvab, et Eesti võiks selle paradoksi murda.
Ott Pärna: murrame Eesti Ülikooliga Euroopa paradoksi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maailm tunneb palju tehnoloogilisi avastusi, mis on tehtud Euroopas või eurooplaste tehtud, kuid viidud ärisse pigem Ameerikas. Elektronmagnetlained avastati ning radar nuputati välja Euroopas, mikrolaineahi aga ehitati ja kommertsialiseeriti USAs. Sarnaselt töötati Tim Berners-Lee world wide web’i põhimõte välja CERNis, Šveitsis, samas näiteks üks esimesi internetiettevõtteid Netscape asutati USAs.
Ja ometi räägime me Eestis tõsimeeli, et peame oma kõrghariduse ja teadusega Euroopasse jõudma – neilt eeskuju võtma. Võtma eeskuju kelleltki, kes paradoksaalsel kombel isegi oma teadussaavutusi majandusse ja ühiskondlikesse väljakutsetesse istutada ei suuda?
Mis siis ikkagi on Euroopa paradoksi taga? Käin siinkohal välja oma mõttekäigu. Ja jätan sedakorda targu puutumata asjaolu, et tegelikkuses on ka Euroopa teaduse sisuline tase ning vastavad investeeringud allpool USA näitajaid.
Teadus on traditsiooniliselt olnud selgete monodistsipliinide põhine, olgu selleks siis füüsika, matemaatika, keemia, geoloogia, ajalugu või usuõpetus. Oma kogemuse najal Inglismaalt võin öelda, et mida vanem ülikool, seda ortodokssem see on – sajad aastad kitsaid teadusvaldkondi, ajalugu, Nobeli preemiaid teevad need küll autoriteetseks, kuid ka vähepaindlikuks. Uuema aja ülikoolid ei saa küll kelkida nobelistidega, kuid on palju interdistsiplinaarsemad. Viimane muide on aidanud neil kaasata rohkem raha ettevõtetelt nii teaduse kui ka õpetamise tarbeks ning huvitava asjaoluna on sellised ülikoolid ka välistudengite seas popimad.
Ühiskond ja majandus on seevastu olemuselt keeruliste ja erinevaid teadusalasid läbivate probleemide ja väljakutsete põhine, seda nii igapäevaelus kui ka näiteks riigi juhtimises. Ettevõtted otsivad võimalusi nutikate lahendustega nende proovikivide najalt äri ja raha teha.
Fossiilsete kütuste nappus viib uute energialiikide, -kandjate ja -seadmete turuletoomiseni ning selleks ühendavad ettevõtted erinevate teadus- ja tehnoloogiaalade saavutusi. Rikka maailma vananemine seab väljakutsed sotsiaal- ja tervishoiusüsteemidele, luues nii taas ettevõtetele võimalusi nutikateks, kuid paratamatult mitmetahulisteks toodeteks, teenusteks või lahendusteks.
Senikaua kui teadlane ja inimene-riigijuht-ettevõtja vaatavad maailma läbi erinevate prillide, on äärmiselt vähetõenäoline, et teadusse ja kõrgharidusse pandud kroonid ning inimesed parimal viisil ja kujul ühiskonda tagasi jõuavad.
Valguskaabli asemel ühendab Euroopa teadust ja ettevõtlust kõver toru, mis lekib või on sõlmes, mõnedes riikides vähem (näiteks Inglismaa, Soome, Rootsi, Taani), mõnedes rohkem (eelkõige Kesk- ja Ida-Euroopas ning Lõuna-Euroopas).
Eesti kõrghariduse ja teaduse tulevik ning edaspidine mõjusam panus ühiskonda sõltub sellest, kas me suudame nende kitsa ja monodistsipliinipõhise näo ühiskonna poolt arusaadavasse probleemipõhisesse vormikeelde panna. Ja sellest tulenevalt teadust ja õpetust distsipliinidevaheliselt läbi viia. Kindlasti ei välista see väljakujunenud teadusdistsipliinidega edasi tegelemist, kuid peame leidma tee, kuidas need ühiskonna poolt mõistetavate ja lahendusi vajavate väljakutsetega haakuma panna.
Näiteks seesama vee temaatika, millest ma kord varem Postimehes kirjutasin. Vee kättesaadavus, kvaliteet, transport jms püstitavad lähitulevikus suuri teaduslikke, tehnoloogilisi ja ökoloogilisi küsimusi. Nendega omakorda seonduvad poliitilised ja majanduslikud väljakutsed, mis viivad muu hulgas filosoofiliste, usuliste ja eetiliste küsimusteni. Neid tuleb uurida ja õpetada erinevate alade teadlaste ja õppejõudude koostöös, mis tähendab erinevate teaduskondade ja koolide kokkutoomist – lähendamist.
Soovitan selleks tõsta tuhast Eesti Ülikooli idee. Mitte kohe otsustamiseks, juhtkonna ja juhtlinna valimiseks, vaid sisukateks aruteludeks ning analüüsideks. Diskussiooni keskmes peab olema vastuse leidmine küsimusele, milline peab olema Eesti kõrgharidus ja teadus, et vastata tulemuslikult ühiskonna ees seisvatele komplekssetele väljakutsetele (mitte pelgalt efektiivsust suurendada!).
Füüsiline või virtuaalne vorm, juhtimisstruktuur ja rahastamismudelid tuleks esialgu tagaplaanile jätta. Samuti ka nimi, kuigi selle nutikalt valimine võib juba enne ametlikku avamist maailma tähelepanu köita, nagu seda on kogenud soomlased Aalto Ülikooli rajamisel. Kolme senise Helsingi ülikooli liitmisel moodustunud innovatsiooniülikooli ehk Aalto Ülikooli tuntakse laias maailmas hästi juba enne selle ametlikku avamist tuleva aasta alguses!
Lihtsalt filosofeerides võiks Eesti Ülikool – miks mitte meie teadussaavutuste ajalugu ja ka kahekroonist vaadates von Baeri nimeline – koosneda väikesest arvust multidistsiplinaarsetest instituutidest ja selle kaudu võiks ka Eesti kõrgharidust uuel tasemel rahvusvaheliselt müüa. Polaarsete instituutide alla võiks esialgu omandivormi ignoreerides püüda klasterdada Eestis olemasolevad õppetoolid ja teaduskonnad, keskused, instituudid, kõrg- ja ülikoolid, seda vähemalt kõrgemate tasemete kraadiõppe näol.
Kindlasti tuleb hoolitseda selle eest, et tänased edukamad keskused – kas või näiteks Viljandi kultuuriakadeemia – Eesti Ülikoolis oma näo ja teo säilitaksid ning seda pigem laiendaksid ja teiste valdkondadega seoksid, kuid üksteist ei dubleeriks.
Eesti Ülikool peab kindlasti olema erinevate identiteetide ja valdkondade kaasaegne ja lõimunud summa, mitte «ühepikkuste näppudega» tudengite-teadlaste-keskuste kogum. Kesksel kohal peab olema ambitsioonikus, loomingulisus, avatus maailmale, arvestatav hulk maailmateadlasi ja välisõppureid. Viimaseid peab olema vähemalt kümme protsenti praeguse 1,4 protsendi asemel.
Ideaalis võiksid instituutideks voolitavad probleemvaldkonnad ühtida riiklike strateegiliste kasvuvaldkondadega. Nii moodustuks alus kõrgharidust, teadust ja ettevõtlust ühendavatele kasvuprogrammidele, mille järgi Eesti majandust tulevikku suunata. Arengufondi seirete taustal tõusevad selliste võimalike valdkondadena esile säästev energeetika ja keskkond, tervise- ja heaolutooted ning teenused, rahvusvaheline kaubandus ja juhtimine, multikultuursuse väljakutsed ja võimalused, küberrakendused ja digitaalne meedium.
Kui me suudame leida Euroopa paradoksile targa lahenduse ja selle ka ellu viime, siis mina küll julgen panustada sellele, et Eesti ühiskond, majandus, kõrgharidus ja teadus hakkavad ühte jalga käima. Seeläbi muutub Eesti tudengeid eksportivast doonormaast neid ligitõmbavaks ja talentide seas popiks riigiks.
Igatahes tuleb diskussiooni Eesti kõrghariduse tuleviku osas avardada ja ambitsioonikamaks muuta. Kui Singapuri Rahvuslik Ülikool NUS sai 50 aastaga maailma 30 parima ülikooli sekka, peab ka meie siht olema seatud vähemalt parima saja piirimaile. Kuid see on vaid vormiline eesmärk. Kõrghariduse sisuline ülesanne on ikka ühiskonna ja majanduse väljakutseid aduvate ning neid lahendada suutvate, meie riigi tulevikku kujundavate talentide arendamine.
Artikkel põhineb konverentsi «Eesti Euroopa kõrgharidusruumis – kuidas edasi?» ettekandel.