Rohkem praktilist analüüsi

Vahur Kraft
Eesti Panga president

Vajadust tegeleda pikemate arengustrateegiatega on tunnetatud juba pikemat aega. Veel enne, kui president Lennart Meri idee rohkem kui aasta tagasi avalikult välja ütles, oli seda intensiivselt arutatud nii Presidendi Akadeemilises Nõukogus kui Eesti Pangas.

Keskpanga eestvedamisel arutati strateegiakeskuse vajadust ja sihte möödunud aasta jooksul eri valitsusasutuste, valitsusväliste organisatsioonide, akadeemiliste uurimisasutuste ja äriringkondade esindajatega. Arutelude käigus selgines nägemus tänase Eesti vajadustest ja võimalustest ning loodava Strateegiliste Algatuste Keskuse rollist.

Seega - mitte veel üks finantseerimist vahendav asutus teiste samalaadsete seas, vaid keskus, mis koondab Eesti parimad jõud nii ettevõtluses, akadeemias kui riigisektoris Eestile kõige olulisemate strateegiliste probleemide käsiteluks.

Tuleviku prioriteedid

Kuhu on Eesti jõudnud kümne taasiseseisvuse aastaga? Eestlasele tüüpiliselt on tagasivaade enamasti pigem liiga kriitiline kui ülistav. Konkreetseid soovitusi edasiseks tegutsemiseks annab aga lausa tikutulega otsida.

Kümne aasta eest olime osa sotsialistlikust plaanimajandusest. Edasise arengu tähtis tunnusjoon on olnud integreerumine Skandinaavia kui Euroopa ja kogu arenenud maailma ühe kõige kiiremini areneva piirkonnaga. Meie sisemajanduse kogutoodang on 1993. aastast kasvanud ligi neli korda, keskmine reaalpalk ligi 1,5 korda. Teiste üleminekuriikidega võrreldes oleme olnud vägagi edukad.

Ka elustandardi kasv tuleb. Küsimus on vaid kasvu kiiruses. Siinkohal sõltub väga palju Eesti majanduspoliitika suunajate ja ärijuhtide tulevikuvisioonist ja prioriteetidest.

2001. aastaks on Eesti juba teinud mitmed põhimõttelised valikud, mis suunavad arenguid järgmistel kümnenditel. Edasine põhineb teadmisel ja kogemusel, et omaksvõetud lähtekohtade järgimine on kasulik riigile ja tema kodanikele.

Eesti majandusedu on sündinud iseregulatsiooni ja riikliku strateegia mõistlikus koosmõjus. Väita, et Eesti on kümme aastat toiminud täielikult «turujõudude meelevallas» ilma igasuguse mõistusliku riikliku sekkumiseta, ei ole õige. Tuginetud on ka riiklikele programmidele - meenutagem nelja järjestikust majanduspoliitika memorandumit ja valitsuse tegevuskava Eesti integreerimiseks ELi.

Iseregulatsiooni ja turumajanduse mehhanismidele lisaks vajame ka kindlaid raampõhimõtteid. Nende defineerimine ja rakendamine nii majanduses tervikuna kui ühiskonnaelu ja majanduse eri valdkondades ongi üks tänaseid sõlmküsimusi.

Paindlikkus on väikese riigi majanduspoliitika alus. Seda ütleb majandusteooria, aga seda näitavad ka meie enda kogemused. Paindlikult muudatustele reageeriva majanduse eelduseks on usk majanduspoliitika põhiväärtuste kestvusse - sellesse, et Eestis peetakse au sees seaduskuulekust, lepingute kehtivust ja püsivaid omandisuhted.

Erilise tähendusega väärtused on raha stabiilsus ja prognoositav eelarvepoliitika, ilma milleta oleks võimatu raha stabiilsust tagada. Raha stabiilsusega on omakorda lahutamatult seotud finantssüsteemi usaldatavus.

Eesti majanduse usutavus on toonud meile tänaseks kokku ligikaudu 45 miljardi krooni väärtuses välisinvesteeringuid. Aga oluline on ka haritus - nii erialased oskused, mis teevad meie tööjõu konkurentsivõimeliseks, kui ka üldised teadmised elust ja majandusest, mille abil oleme üldse suutelised mõistma kapitalistliku majanduse toimimispõhimõtteid.

Majanduse paindlikkus sõltub informatsiooni kättesaadavusest ja selle edastamise kiirusest. Siin tuleks veel kord rõhutada nn uue majanduse rolli - rääkida infotehnoloogiast, sidesüsteemidest ning kõige selle eesmärgistatud kasutamisest.

Väga oluline - kui mitte kõige olulisem - on aga ühiskonna suhtumine ettevõtlusse. Mis tahes üritused majanduskasvu ergutada on kindlasti määratud läbikukkumisele, kui ühiskonnas ja majanduses puudub eraettevõtja. Ettevõtjal peab olema võimalus oma ideid ellu viia.

Värske pilk

Paindliku majanduse eelduste loomiseks on täna vaja värsket pilku - kas või märkamaks, et eri valdkonnad on omavahel tihedalt seotud. Näiteks eelarvepoliitika prognoositavust on võimatu saavutada, ilma et oleks selge, kuidas reformime kolme suuremat kuluartiklit: pensione, haridussüsteemi ja tervishoidu. Ilma eelarve pikaajalise prognoosita ei ole omakorda võimalik tulemuslikult ennustada riigi maksukoormust…

Või näiteks: kuidas tagada ettevõtlusele vajalikud ressursid? Kui ühe käega toetada ettevõtlust rahaliselt või subsideerida uute töökohtade loomist, ent teise käega samal ajal oluliselt tõsta tööjõuga seotud maksusid, siis milline on tulemus?

Või: milline on meie tervishoiusüsteem ja milline see peaks olema, milline on meie investeerimiskeskkonna kvaliteet ja milline see peaks olema? Milline on meie tööjõu kvaliteet ja mobiilsus ning millisena me seda näha tahaksime? Ja muidugi tööjõuvahetuse mastaap Eesti ja välisriikide vahel - küsimus, mis täna eriliselt huvitab Euroopa majanduspoliitika tippjuhte.

Needki vähesed näited veenavad, et mitmed põhimõttelised poliitilised valikud vajavad senisest mahukamat analüüsi.

Paljudes küsimustes ei ole praegu määravaks mitte raha, vaid praktilise analüüsi puudumine. On kindel, et mitmed meie eesmärgid täituvad alles siis, kui keskendume raha kogumise ja ümberjagamise asemel senisest palju enam ühisele mõtlemisele.

Ühiseks mõtlemiseks ongi Kaubandus-Tööstuskoda, Tartu Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool ning keskpank ellu kutsunud Strateegiliste Algatuste Keskuse.

Keskus peaks kindlasti kujunema ka foorumiks, mis koondab Eesti eri eluvaldkondade juba valmivaid arengukavasid. Täna on kümne aasta tagant ehk jälle kord põhjust meenutada IME koostamise aegu ja seada eesmärgiks ühiskondlik kokkulepe ning killustatuse ületamine.

Lühidalt võiks loodava Strateegiliste Algatuste Keskuse olemuse võtta kokku kolmes sõnas: avatus, apoliitilisus, rakendatavus.