Boris Tamm
akadeemik

Kui täna asutada Eestis firma, siis saab sinna tööle panna sada direktorit ja ühe inseneri, kirjutas mõni aeg tagasi Äripäevas AS Norma tootearendusinsener, kes ise õpib veel tehnikaülikooli mehaanikateaduskonnas.

Kahjuks on see tõsi ja väljendab meie viimase kümnendi ebaõnnestunud kõrghariduspoliitika (üldse tehnilise hariduse poliitika) tulemust.

Tõepoolest, tehnika- ja inseneriõppe ümber on kujundatud täiesti vale maine ja kahjuks on ka meedia andnud sellesse oma panuse.

See tuletab kangesti meelde möödunud sajandi 20ndaid ja 30ndaid, mil kohe pärast Vabadussõja lõppu asutati Ferdinand Peterseni, Herman Reieri, Karl Ipsbergi ja teiste Eesti inseneride poolt Tallinna Tehnikum. See sai teoks tänu haridusministritele Juhan Kartaule ja Aleksander Veidermannile ja muidugi Konstantin Pätsile, kes oli sel ajal valitsuse juht.

Hiljem püüdsid vähemalt viis poliitikust haridusministrit, kes ise ei taibanud vähimatki tehnikast ega tehnikaharidusest, seda algatust 19 aasta jooksul maha suruda ja likvideerida, mis neil peaaegu õnnestuski, kuni Konstantin Päts 1936. aastal oma riigivanema dekreediga Tallinna Tehnikaülikooli lõplikult asutas.

Ka siis kujundasid kõrged riigiametnikud tehnikamainet selliste avaldustega nagu «Eestil pole lähema kümne aasta jooksul ühtegi inseneri vaja, aga kui on, toodagu välismaalt», «kes tahab tehnikat õppida, mingu välismaale», «Eesti ei jõua kahte ülikooli ülal pidada» jne.

Arukas oleks nende vigade kordamine nüüd lõpetada. Eesti vajab insenere ja tehnikuid nagu õhku. Rahaliigutajatest ja suhtekorraldajatest Eesti majanduse edendamiseks üksi ei piisa, ka ajaloolastest mitte, kuigi ka neid on vaja. Aga nende arvel tõuseb tööpuudus jõudsasti.

Inseneride puudus

Me elame pidevalt üle olukordi, kus tulevikku vaatavad välisinvestorid, kuulnud, et Eesti on üks edukamaid euroliidule lähenevaid maid, püüavad siin tööstust arendada, mis oleks ka Eestile väga oluline.

Kuid need katsed kukuvad järjest läbi, sest lähemal tutvumisel selgub, et Eestis pole kaugeltki piisavalt kohalikke insenere, projektijuhte, tehnilisi oskustöölisi.

Nii oli see hüpoteetilise BMW tehasega kui ka metallisadamaga, mille logistilist efektiivsust oleks tõstnud kindlasti transporditavate materjalide teatud töötlemine. Preatonil läheb küll hästi, kuid varsti on rahva ostujõu piir käes ja siis see müügiteeninduse plahvatus meie SKP juurdekasvu enam ei mõjuta.

Toota tuleb lisandväärtust, olgu see siis asjastatud või kõrge tehnilise intelligentsiga teenuste kujul. Selleks vajame palju rohkem insenere ja haritud tehnikuid, kui meil praegu on. Neid on vaja paljudele erialadele masinaehitusest side- ja infotehnoloogiani, materjalide töötlemisest geenitehnoloogiani.

Muidugi, see maksab midagi ja ega riik jõuagi kõike kinni maksta, kuid riigi kohus on aidata luua positiivset mainet noorte suunamiseks tehnikaõppele, aga mitte vastupidi.

Järjekordne lend noori on lõpetamas oma koole ja nad teeksid õigesti, kui ei kardaks jätkata edasiõppimist mõnel tehnikaerialal. Väljakutseid on rikkalikult: suure perspektiiviga Eesti sadamad, logistikafirmad, Silmet, Kreenholm, Viisnurk, Norma, Elcoteq, telekommunikatsioonifirmad - kõik vajavad noort ja algatusvõimelist tööjõudu.

Innovatsioon on see, mis rahvamajandust edasi viib, aga innovatsiooni mootorid on insenerid. Kui meil neid rohkem oleks, saaks palju rohkem ka ära teha. Muidugi on tehnikainimeste kõrvale vaja häid müügimehi ja ärindust ning rahandust tundvaid spetsialiste, kuid ka nende seas on edukamad just need, kes lisaks rahandusele ja ärindusele tunnevad mõnda tehnilist eriala.

Tehnikaalade omandamine ükskõik mis tasemel pole tõepoolest nii väga kerge, sest õppida tuleb nii loodusteadusi (füüsika, keemia, matemaatika) kui ka tehisloodust (arvutiteadus). Selgitust aga, kui huvitav ja vajalik see on, leiame oma hariduspropagandast vähe.

Samal ajal on loodud noori hirmutav oreool nende ainete väidetavalt suure keerukuse ümber, mis depresseerib matemaatika õppimise populaarsust juba koolis ja agiteerib edasi õppima üksnes jutustavaid aineid.

Meie noorte väljapaistvaid eeldusi ja õppimisvõimet demonstreerisid aga viimasel kümnendil saadud väga kõrged kohad loodusteaduste ja arvutiteaduse-alastel noorte maailmaolümpiaadidel.

Inseneriasjandus ei piirdu siiski üksnes tehnika õppimisega. Kui möödunud sajandi tehnikaülikoolide juhtlauseks oli teadusel baseeruv haridus, siis 21. sajandi tehnikaülikooli iseloomustab moto «Teadus - haridus - ettevõtlus». See on põhimõtteline muudatus ja rõhutab asjaolu, et insener ei pea üksnes oskama luua, ehitada ja ekspluateerida masinaid ja tehnoloogilisi süsteeme, vaid ta peab oskama neid ka müüa, majandada ja kasumit teenida.

Eduka käekäigu alus

See tähendab, et tuleb õppida ka majandusteaduse aluseid, planeerimist, rahandust, ärindust. Ärgu tundugu see teile, noored, hirmutavana, sest kõik need distsipliinid on äärmiselt huvitavad ja kui te nüüd parimas noores eas viis kuni seitse aastat veidi pingutate, võite ette kujutada, missuguse väärika kindlusega te astute nii Eesti kui ka kogu Euroopa tööturule.

Ja mis kõige tähtsam - olles saanud sellise tugeva baasteadmiste vundamendi, olete valmis elukestvaks täiendõppeks, mis määrabki kogu edasise eduka käekäigu.

Kui insenerkond hakkab meil lähiaastatel edukalt täienema hea ettevalmistuse saanud noortega, pole kahtlust Eesti riigi ja majanduse edukuses ka siis, kui astume Euroopa Liitu ja seda muidugi oma näo järgi vajalikult modifitseerime.

Nagu ütleb ka eesti vanasõna, on haridus tõepoolest võrreldamatult väärtuslikum kui mis tahes kullakoorem, ja Eesti tähtsaim loodusvara pole mitte mets, vaid meie inimeste intellektuaalne potentsiaal.