Eesti enne euro-otsust

Rait Maruste
Euroopa inimõiguste kohtunik

Möödunud sajandil tegi eesti rahvas kolm olulist riigiõiguslikku otsustust: 1918. aastal ennast määratledes ja omariiklust luues, 1940. aastal jõu sunnil sellest loobudes ning 1991. aastal omariiklust taastades. Nüüd ollakse lähenemas järgmisele riiklust oluliselt mõjustavale otsustusele - liitumisele Euroopa Liidu ja NATOga.

Ees seisab otsustamine, milline edasine tee valida, kas liituda lääne või ida tsivilisatsiooniga ja kuivõrd ja mil määral peame selle nimel oma suveräänsusest ja ehk ka iseendast loobuma.

On loomulik, et küps ja vastutustundlik inimene sellises olukorras mõtleb ja kaalub. Meil on iseendaga leping - põhiseadus. Ja lepingut tuleb täita (pacta sunt servanda).

Killukese kaupa loobutud

Meie põhiseadus on selgetel ajaloolistel põhjustel väga suveräänsusekeskne. On selge, Euroopa teed valides tuleb suurest tükist suveräänsusest loobuda. Kuid mõelgem, on see asi ikka nii hull? Pisitükiviisiline suveräänsuse loovutamine on Eestis toiminud kogu omariikluse aja, päev päeva kõrval, sest Eesti on ühinenud väga suure arvu rahvusvaheliste lepingutega.

Ja igaüks neist on võtnud meilt, kuid õigem on öelda, et ise oleme seaduslikult ja väärikalt andnud, teatud tüki otsustamisõigust. Ja saanud vastu õiguse osaleda maailma asjade ajamisel-otsustamisel ja iseenda huvide kaitsmisel. Samamoodi on teinud kõik normaalsed riigi ja rahvad. Kui me seda ei oleks teinud, siis oleksime ilmselt praeguseks mingi Kuuba-sarnane paariariik.

On oluline arvestada, et esimest korda oma pikas ajaloos saame ise otsustada. Suveräänsuse osaline loovutamine on ka suveräänne akt.

Küsime endalt, kas ja mil määral Euroopa Liidu ja NATOga liitudes eurooplaseks saamisel eestlaseks olemine ohtu satub. Mille poolt ja mille vastu me siis õigupoolest oleme?

Kas eesti keel tuleb asendada «rahvastevahelise suhtlemise keelega», raamatukogudes peab-saab olema kindel osa «vennalike (euroopa) rahvaste kirjandust» ning erifondidesse peab paigutatud saama see, mis rahvuslikkust meenutab ja Euroopa Liitu ja NATOt halvas valguses näitab; või laulupidudel ja koorides tuleb laulda ka «euroopa vennasrahavaste laule»?

Ei, Eesti lapsed, nii nagu ka Portugali või Rootsi lapsed, õpivad ikka edasi oma emakeeles, raamatud, nagu ka muu kunst ja kirjandus, saab ikka olema omakeelne ja -meelne ning koorilaulu, nagu ka muud kunstiharrastust, saab ikka omatahtsi teha.

Ka mets ja maa jääb meitele, sest osta saab ikka ainult siis, kui müüakse. Aga müüjaiks saame olla ainult meie ise, ei keegi teine. Ja kui ei müü, siis ka ei müü.

Mitte miski peale meie endi ei sega meil olla ja jääda eestlasteks. Aga mida meile siis peale surutakse? Õigemini: mida tingimuseks seatakse. Seda, et meie joogivesi oleks puhas; et mitmesugused toodete tehnilised tingimused oleksid ühtsed ja usaldusväärsed ning inimestele ohutud; et meie elukeskkond kõige laiemas mõttes köökidest prügimägedeni oleks puhas, et toit oleks ohutu ja tervislik ning ravimid kvaliteetsed; et majanduse õiguslik baas ja pangandus oleksid võrreldavad euroopaliku tsivilisatsiooni tavadega.

Me ei taha seda? Või tahame küll, aga ei taha ise maksta ja pingutada. Kui tahame jääda õhtumaa kultuuriruumi ja tahame, et meid võetakse omasarnastena ja meie juurde tullakse nii puhkama kui äri ajama, siis peame seda tegema niikuinii.

Vastasel korral ei võtaks meid kui kuskil külmas Euroopa servas omatahtsi elavaid vaeseid, aga eneseteadvaid erakuid keegi kuigi tõsiselt. Seetõttu oleks igati mõistlik parandada oma elukeskkonda enamarenenud heasoovlike naabrite toel ja abil kui iseenda mõistuse ja kõhna rahakotiga.

Tõsi. Meil ei oleks vaja sellelaadset pingutust siis, kui eelistaksime jääda üksiolemisse ja idatsivilisatsiooni sfääri. Siis võiksime rahulikult puskaripudeli korgi maha keerata, maksavorsti lahti lõigata ja kogu selle eurokrempli kuradile saata.

Kokkuvõtvalt: Euroopa ei ohusta meie vaimset iseolemist ega rahvuslikku identiteeti, küll aga mahajäämust, ja ehk ka mugavust, lohakust ja laiskust.

Eelseisev otsustus on tõsine. Aeg jookseb. Välislepinguid ei saa panna rahvahääletusele. Seetõttu jääb valitsusel üle küsida rahva nõusolekut strateegilisteks otsustusteks.

Soliidselt ja väärikalt

Et ees seisab põhimõtteliselt kaks suurt ja saatust kujundavat ning omavahel seotud otsust - liitumine Euroopa Liidu ja NATOga, oleks mõistlik küsida korraga mõlema kohta umbes sarnases vormis: Kas olete nõus andma Vabariigi Valitsusele volituse alla kirjutada liitumislepped Euroopa Liidu ja NATOga? Kui vastus on positiivne, järgnevad sellele põhiseadusejärgsed ratifitseerimisprotseduurid Riigikogus.

See otsustus oleks põhimõtteline ja pikaaegne. Tuleb teha lõplik valik tsivilisatsioonide vahel, kuhu tahame kuuluda. Ja tuleb endale aru anda ka sellest, et meil on läänt (Euroopat) rohkem vaja kui läänel (Euroopal) meid.

Käitumaks demokraatlikule õigusriigile kohaselt ja väärikalt, säilitamaks põhiseadusest lähtuva õiguskorra terviklikkus, tuleks asuda ka asjakohaste põhiseaduse muudatuste ettevalmistamisele. Põhiseadus on üles ehitatud, lähtudes ühest ajaloolisest reaalsusest, ta on homogeenne tervik oma selgete mõistete, struktuuri, võimujaotuse ning riigiorganitele antud pädevusega.

Tänaseks, eriti aga positiivse rahvaküsitluse järgselt on olustik oluliselt teistsugune. Me ei tohiks oma põhiseadusest lihtsalt hoolimatult üle sõita ja selle norme lõputuks kummipaelaks venitada. Seepärast peaks olema teine küsimus rahvale umbes selline: Kas olete nõus andma Vabariigi Valitsusele volituse Euroopa Liidu ja NATOga liitumisest lähtuvate asjakohaste põhiseaduse muudatuste ettevalmistamiseks?

Oma põhiseadust on selles kontekstis korrigeerinud enamik arenenud õiguskorra ja demokraatiaga riike. Mida ja kuidas muuta, on juba ekspertide ja poliitiliste otsustuste küsimus. Põhiseaduse muutmiseks rahvalt eelnevalt luba küsida pole midagi uut Eesti riigiõiguses. Seda tehti ka esimesel iseseisvusperioodil.

Usun, et ülalkirjeldatud viisil toimides käituksime väärikalt, kõiki ära kuulates, iseennast ja õiguskorda austavalt.