Rivo Saarna
ETV reklaamidirektor
Kellele on kasulik reklaamivaba ETV?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avalik-õigusliku ringhäälingu alafinantseerimisest on räägitud aastaid. See on väikese arenguriigi probleem, üks neist paljudest, nagu ka madalad pensionid, auklikud sõiduteed, erastamiskaklused ja Kadaka turu piraatlaserplaadid.
Ebastabiilsesse ja Euroopa kontekstis mikroskoopilisse avalik-õigusliku telekanali eelarvesse on ETV püüdnud kogu iseseisvusaja jooksul lisaraha teenida reklaamist, sellest loobumisest ja siis jälle reklaamist.
Praegu räägib kultuuri- ja rahandusministeerium taas reklaami kaotamisest. Selge - me räägime rahast. Sellel aastal on selle rahahulga suurus 50 miljonit krooni, kuid 1997. aasta sügisel ETVst välja viidud reklaam tekitas erinevate arvestuste kohaselt eelarvesse 150- 200 miljonit laekumata tulu.
Samuti on mõistetav, et erakanalite omanikes, kes on aastast aastasse katnud telejaamade kümnetesse miljonitesse ulatuvaid tegevuskahjumeid, äratab reklaami võimalik taaskadumine Eesti suurimast meediakanalist taas lootuse tunneli lõpust paistvast valguskiirest, mis viimaks ehk lubaks ka väikeselt Eesti turult loota kauaoodatud kasumit.
Euroopa meid selles osas ei mõista. Olen püüdnud arutada Eesti telemaastikul toimuvat mitmete Euroopa telejuhtidega, kuid nende jaoks on meie teleturul toimuv sama mõistetav kui Tallinna sadamaala müük.
Enamikus Euroopa riikides on avalik-õigusliku meediakanali finantseerimine muu hulgas reklaamist loogiline ja riigile majanduslikult otstarbekas lahendus. Seda eelkõige seetõttu, et reklaamiraha on sisemajanduslik väärtus ja arenev väikeriik peaks iga hinna eest olema huvitatud raha hoidmisest riigisiseses ringluses.
Eesti väliskaubanduse defitsiit oli 2000. aastal 14,7 miljardit krooni, mis tähendab, et Eesti tarbis sissetoodud kaupu ja teenuseid oluliselt enam, kui ise suutis väljapoole müüa. Kellele on kasulik, et Eesti majanduses ringleva reklaamiraha abil ei toodetaks kultuuri-, haridus-, laste- ja poliitikasaateid, vaid see kuuluks kasumina väljamaksmisele Poola, Norra või Skandinaavia meediakontsernidele?
Vähetähtis ei ole siinkohal ka telekanalite programmistruktuur. ETV toodab rohkem omasaateid kui erakanalid kokku. Seega kulub põhiosa ETV reklaamirahast sisemaisele teletoodangule, erakanalid maksavad suure osa teenitavast reklaamirahast hankeprogrammide eest välismaale. Miks see hea on?
Kahtlemata on valitsuse ja Riigikogu käes kõik hoovad soodustada reklaami kaotamise teel ETVs täiendavate sadade miljonite kroonide väljavoolamist Eestist. Võibolla kultuuriminister Signe Kivi teab hästi, miks ta kirjutas alla ettepanekule valitsusele reklaami väljaviimisest Eesti Televisioonist järgmise aasta sügisel.
Kui riigil raha on ja tahtmist ka, siis miks mitte. Tundub aga, et põhjendused ei saa olla ratsionaalsed.
Haridusminister Tõnis Lukas on mures, et riigil pole raha õpetajate palkade tõstmiseks. Rahandusminister Siim Kallas saatis ministeeriumitele välja tuleva aasta eelarve projektid, mis võrreldes käesoleva aastaga on üldjoontes väiksemad.
Miks on riigil püksirihma pingutamise ajal kasulik loobuda ETV poolt järgmisel aastal teenitavast 60 miljonist kroonist, mis otseselt vähendab koormust riigieelarvele? Kellele oli kasulik anda välja sedavõrd palju ringhäälingulubasid, kuigi on selge, et Eesti turg ei suudaks ülal pidada mitte rohkem kui kahte reklaamist finantseeritavat kanalit?
Kindlasti ei ole Eesti Televisioon käsitletav tavalise äriühinguna. Sarnaselt politsei või näiteks Riigikoguga ei saa nõuda ETV isemajandamist või kasumi mõistes efektiivset tegevust.
Üks hea tuttav küsis minult lõunalauas, kas tegemist ei ole siiski mitte kõlvatu konkurentsiga - riik annab ETV-le ju 90 miljonit krooni aastas, erakanalid peavad aga ise hakkama saama.
Kuna jutt sellest, et riik peaks teleturgu reguleerima samuti, nagu ta teeb seda elektri-, raudtee- ja telekommunikatsiooniturul, kõlab segaste erastamisprotsesside taustal üliteoreetiliselt, tõin vestluskaaslasele esimese pähekaranud näite: oletame, et me otsustame sinuga investeerida ettevõtlusse ja avada Tallinnas uue loomaaia.
Uus projekt neelab sadu miljoneid kroone. Viis aastat hiljem käib meil juba päris palju külastajaid, kuid siiski umbes kaks korda vähem kui Mati Kaalu juhitavas Tallinna loomaaias.
Loomulikult ei majanda me end piletituludega ära. Olukorra lahendamiseks süüdistame praegust loomaaeda ebaausas konkurentsis ja nõuame valitsuselt loomaaia subsideerimise lõpetamist või palume seada näiteks piiranguid eksponeeritavate loomade osas. Me saame küll aru, et keegi ei sundinud meid loomaaeda avama, kuid enam pole kaotada midagi ja tuleb minna lõpuni.
Meediaturgu peab reguleerima riik. Minu lihtne soov on, et riik teeks seda mõistlikult ja viisil, mis on kasulik kogu ühiskonnale.