Lugeja kiri: ta soojeneb siiski. Osaliselt ka meie süül

Teadlased hoiatavad drastiliste kliimamuutuste eest, kui ei suudeta ära hoida maakera keskmise temperatuuri tõusu tööstuseelse tasemega võrreldes. Foto: AFP / Scanpix

Arno Arraku intervjuu «Meie süül kliima küll ei soojene» (PM Arter, 7.11) on kohati vastuoluline ja mõnes osas ka mitteusutav. Kuigi intervjuu alguses ütleb Arrak, et «ma ei väida, et soojenemist ei ole», siis veidi hiljem on kirjeldatud satelliitmõõtmisi tõendina sellele, et mingit soojenemist pole üldse olnud.

Maapealsete ja satelliitmõõtmiste erinevus oli mõni aeg tagasi tõesti probleemiks ja, nagu märgib ka Arrak, mõlemad ei saa õiged olla. Ta jätkab: «See probleem on maailma soojenemise jama keskpunkt ja kellelgi ei lubata sellest rääkida.» Milline supervõim suudab kogu maailma teadlasi vaikima sundida? Ja ega nad päris vait olnud olegi.

2004. a ilmus Q. Fu, C. M. Johansoni, S. G. Warreni ja D. J. Seideli artikkel (Nature, vol 429, 6 May 2004, 55–58), milles anti probleemi lahendus.

Umbes 85% mikrolainekiirgusest, mida võtab vastu satelliidi temperatuuriandur, tuleb maapinna lähedalt, troposfäärist, mille temperatuuri tahetaksegi mõõta.

Ülejäänud kiirgus tuleb aga kõrgemalt, stratosfäärist. Kliimamudelite alusel on troposfääri temperatuuri muutused lähedased maapinna temperatuuri muutustele, täpsemalt sellest veidi suuremad. Stratosfääri temperatuur aga on viimastel aastakümnetel oluliselt langenud. Põhjuseks on osoonikihi nõrgenemine, aga just see kiht neelab päikeseenergiat, soojendades stratosfääri.

Temperatuuri languse kiirus stratosfääris ületab umbes viiekordselt temperatuuri tõusukiiruse troposfääris. Seega suurem osa temperatuuri tõusu tõttu troposfääris tekkivast lisakiirgusest kulub stratosfääri kiirguse puudujäägi kompenseerimiseks ja summaarselt saadakse väga väike näiva temperatuuri tõus. Kui ülaltoodu alusel satelliitide mõõteandmeid korrigeerida, siis ühtivad tulemused küllalt hästi maapealsete mõõtmistega.

Seega on maapealsed mõõtmised õiged ja maapinna keskmine temperatuur on viimastel aastakümnetel märgatavalt tõusnud. Nüüd tekib loomulikult küsimus: «Kes on süüdi?»

Väide, et inimmõju kliima muutustele on tühine, ei taga inimkonnale täielikku alibit. Kaasaegse kaoseteooria looja Edward Lorenz pani ühe oma 1979. aasta konverentsiettekande pealkirjaks «Ennustatavus: kas Brasiilia liblika tiivalöök saab põhjustada tornaado Texases?». Kui liblikat saab süüdistada tornaado põhjustamises, siis saab ka inimkonda süüdistada globaalse soojenemise põhjustamises. Ja kui looduses toimib positiivne tagasiside, kas siis on süüdi see, kes tekitab algtõuke, või loodus, mis seda tõuget paljukordselt võimendab?

Kui mõned autorid oma raamatus väidavad, et ühtegi maailmas loodud mudelit ei või usaldada, siis kõige vähem võib usaldada just selliseid raamatuid. Dünaamiliste süsteemide uurimiseks ei ole seni leiutatud paremat meetodit kui matemaatiline modelleerimine ja suur hulk probleeme on selle abil edukalt lahendatud. Siiski tuleb mudelite kasutamisel mõnikord olla ettevaatlik.

Ilmastik ja kliima on keerukad mittelineaarsed süsteemid. Sellistes süsteemides on võimalik kaose tekkimine. Kaos tähendab, et algtingimuste väga väikeste ebatäpsuste tõttu võivad mudelis tekkida pikema aja jooksul täiesti erinevad lahendid (lähemalt: Ü. Lepik, J. Engelbrecht «Kaoseraamat», Tallinn 1999).

Ilmamudeleid on edukalt kasutatud lühiajalisteks ennustusteks, kuid neid ei ole otstarbekas kasutada pikemateks ennustusteks kui kaks või kolm nädalat.

Kliima ennustamine on veelgi keerukam kui ilma ennustamine. Erinevate mudelitega saadavatel erinevatel tulemustel võib olla mitmeid põhjusi, sealhulgas ka mudelite või nendele sisestatud algandmete ebatäpsus. Ainus tegevus, mis loodetavasti aitab meil suurendada ennustuste usaldatavust ja täpsustada kliimamuutuste põhjusi, on kliimamudelite edasine täiustamine.