Urmas Paet: Eesti näeb ELi liidrina Barroso masti tegijaid

Välisminister Urmas Paet. Foto: Reuters / Scanpix

Pärast Tšehhi presidendi allkirja Lissaboni leppe heakskiitmisele võib lugeda lõppenuks aastaid kestnud vaheetapi Euroopa Liidu nüüdisajastamisel.

See sai alguse põhiseadusleppe ettevalmistamisega, mis Prantsusmaal ja Hollandis rahvahääletusel tagasi lükati, ümber tehtud ja uue nimega Lissaboni lepingule tuli aga tagasilöök Iiri referendumil.

Lepe saab lähinädalatel jõustuda. Kuid hoopis rohkem kui Lissaboni leppe sügavam sisu on ettearvatult tähelepanu pälvinud ametikohad ja isikud. Ehk kes saab Lissaboni leppe kohaselt loodavatesse uutesse ametitesse – Euroopa Ülemkogu presidendiks ja välispoliitika kõrgeks esindajaks «välisministriks», kes on ühtlasi ka Euroopa Komisjoni asepresident.

Nimed, spekulatsioonid ja kombinatsioonid tekitavad küll palju elevust, kuid selge on, et ühele või teisele ametikohale nimetatakse isik, keda toetavad kõik 27 liikmesriiki. Ehk neile ametikohtadele ei saa inimene, keda näiteks Eesti või Holland ei toeta. Samuti on päris selge, et üldjuhul formaalselt kandidaate pikalt enne otsustamist üles ei seata. Keeruline oleks ette kujutada näiteks hääletust, kus mõne ELi riigi president saab 20 ja teise oma näiteks kaks häält. Sest kui võimalikest kandidaatidest rääkida, siis suures osas on tegemist praegu ametisolevate presidentide, peaministrite, välisministrite või muul moel oma riigis olulist rolli mängivate isikutega. Kuidas kujutada ette mõne riigi presidenti või peaministrit oma tööd jätkamas, kui ta ametliku kandidaadina tähtsasse ELi ametisse on saanud näiteks kaks häält või ka mitte ühtegi? Seetõttu ametlikke kandidaate, kampaaniaid ja hääletusi üldjuhul ei praktiseeritagi.

Ometi võimalikke kandidaate arutatakse ja eesistuja ehk praegusel juhul Rootsi roll on sõeluda välja need isikud, kes pälvivad kõigi liikmesriikide toetuse. Ja siinjuures tuleb silmas pidada ka isikute poliitilist kuuluvust, et valitseks aktsepteeritav tasakaal näiteks konservatiivide, sotsiaaldemokraatide ja liberaalide vahel.

Mis on Eesti huvi? Meie huvi on, et nii Euroopa Ülemkogu president kui välispoliitika kõrge esindaja oleksid maailmas tunnustatud inimesed, et ELi kaalu ja mõju suurendada, ning samas peavad nad olema inimesed, kes on meeskonnamängijad ehk on suutelised koostööks kõigi liikmesriikidega ning nende arvamustega arvestama. Hea näide on siin Euroopa Komisjoni president Barroso, kelle tagasinimetamist oli Eestil lihtne toetada just sellesama avatuse ja koostöövaimu pärast.

Kui Euroopa Ülemkogu president hakkab suuresti kandma esindusisiku rolli, siis välispoliitika juht hakkab teostama Euroopa Liidu ühtset välispoliitikat. Just nimelt – teostama. ELi välispoliitika kujuneb endiselt liikmesriikide ühistöö tulemusel ja saab otsused ELi välisministrite kohtumistelt. ELi välispoliitika kõrge esindaja ülesanne on need otsused koos oma ametkonnaga võimalikult selgelt ja Euroopa Liidu ühtset välispoliitikat tugevdavalt ning ELi kaalu maailmas suurendavalt ellu viia.

Kui seni oli Euroopa Liidus kaks ühtse välispoliitika juhti – välissuhete volinik Euroopa Komisjonis Ferrero-Waldner ja Euroopa Nõukogus välispoliitika kõrge esindaja Solana –, siis edaspidi moodustub neist ametitest üks koos tugevdatud välispoliitika ametkonnaga, mis lähiaastatel täieneb ka diplomaatidega liikmesriikidest. Ka nii mõnigi Eesti diplomaat on valmis uuenevasse ELi välisteenistusse kandideerima.

ELi ühtse välisteenistuse loomisel on oluline võimalus ELi ühtse välispoliitika tugevnemiseks ning ka praktilise lisaväärtuse loomiseks, näiteks kui ELi esindustele antakse ka konsulaarfunktsioon. Kui see nii läheb, siis saab näiteks riigis, kus Eestil esindust pole, Eesti kodanik pöörduda abi saamiseks ELi esindusse. Ennekõike on selle funktsiooni lisamisest huvitatud väiksemad ja keskmise suurusega liikmesriigid.

Ma mõistan suurt huvi kõrgete ametiisikute nimetamise suhtes, kuid ometi on sellest märksa olulisem, et Lissaboni lepingu jõustumisega kaovad kunstlikud takistused näiteks ELi edasise laienemise teelt. Loodetavasti on Horvaatia ja Island peagi uued liikmesriigid ning samuti saab liitumise ettevalmistus sujuvalt jätkuda teiste Lääne-Balkani riikidega.