Eesti Filmi Sihtasutuse esindaja Karlo Funk.

FOTO: Pm

Eesti filmide rahastamist kritiseerides ei tohi unustada kohalikku konteksti

Kriitikute pahameel filmi «Pangarööv» pärast on mõistetav. Pärast rida tugevaid filme pole kuni «Püha Tõnu kiusamiseni» filmirahastamise torustikust mõnda aega tulnud teoseid, mis neid vaimselt ja moraalselt rahuldaksid. Paradoksaalselt nüüd, kui midagi jälle on, on muutunud valdavaks paanika, et midagi pole. Mosu – moraalne surutis – on sedavõrd enesestmõistetav, et eelistatakse märgata filmi, mis seda eelarvamust kinnitab, selle asemel et märgata asjaolusid, mis eelarvamusele vastu räägivad.



Kõigepealt mõned faktid rahastamise kohta. Kultuuriministeeriumi eelarvest moodustab toetus filmile umbes sama suure osa kui muinsuskaitse, olles kaks korda väiksem toetusest muuseumidele, kolm korda väiksem toetusest teatritele ja neli korda väiksem toetusest muusikale.



Film on tehnoloogiapõhine ettevõtmine, nõudes investeeringuid. Riiklikud investeeringud tootmistehnoloogiasse on viimase 15 aasta jooksul, mil on toimunud üleminek digitaalsele platvormile, hinnanguliselt null krooni. Kinod on üles ehitanud erasektor, millest tuleneb ka repertuaar, mida seal näidatakse. Nagu kunstnikud ikka, elavad ka filmi valdkonnas tegutsevad inimesed projektipõhist elu erastuudiote lühikeste lepingute vormis.



Selgitame lühidalt üle, mida ühe riigi filmifond õigupoolest teeb. Nagu mujal Euroopas, annab ka Eestis vastav organisatsioon raha võimalikult eripalgeliste, kultuuriliselt mitmekesiste filmide tegemiseks, nii selliste jaoks, mida ebaõnnestunult nimetatakse kommertslikeks, kui selliste, mida tavatsetakse nimetada autorifilmideks. Lühidalt maksaks ka meenutada, et erinevalt kujutavast kunstist, ooperist ja teatrist konkureerib Eesti film kinodes vaatajate pärast Hollywoodi ja vähem Euroopa paremikuga.



Vaatajate ootustes kujuneb arusaam sellest, mis on film, maailma kino pinnalt. Vaatajat ei huvita, et kolme-nelja filmi korral aastas ei arene Eesti režissöörid ega stsenaristid, et isegi Euroopa mastaabis kolm kuni 20 korda väiksemate eelarvete juures ei saavutata kunagi samasugust montaažitihedust. Samuti ei tea vaataja, et süstemaatilisi teadmisi mängufilmide tegemiseks hakati Balti Filmi- ja Meediakoolis (BFM) andma alles mõne aasta eest või et Eesti ülikoolides pole ühtki filmi akadeemilisele uurimisele pühendatud ametikohta. Vaatajad ei näe kunagi lootusetult kehvi Euroopa ega Ameerika filme.



Ent kriitika peaks seda teadma, mitte tegelema iga kord romantilise geeniuse ootamisega godoolikult ennastunustavas vormis. Autorid ja lood võrsuvad endiselt nendestsamadest Eesti inimestest, kelle tõenäosus osutuda suureks andeks tuleneb võrdlemisi lihtsast korrutustehtest siinse elanike arvu ja filmikeskkonna soodustavate tegurite puudumisega.



Lõppude lõpuks ei selgita need asjaolud aga kuidagi tugevate, dramaturgiliselt veenvalt esitatud, oskuslikult fabuleeritud ja sügavalt puudutavate lugude nappust. Või täpsemalt selgitab seda vastava traditsiooni ilmne nõrkus juba eesti kirjanduses. Kõik Euroopa filmifondid kurdavad tugevate lugude puudumise üle. Ja seega ei anna Eesti Filmi Sihtasutus toetusi mitte ainult geeniustele, vaid autoritele ja filmitootjatele, kelle oskused ja võimed eeldatavalt lubavad oodata vähemalt Euroopa mõistes korraliku filmi valmimist.



Kui vaieldamatult andekate inimeste projektide rahvusvaheline rahastamine võtab aega, on paras hetk anda võimalus tundmatutele nimedele. Küsimus saab olla vaid selles, kui suur osa toetustest peaks minema sellisesse riskikapitali fondi. Või kas eelistada keskpärast autorifilmi žanrifilmi reeglistikuga flirtivale meelelahutuslikule teosele. Kui meelelahutus ei lahuta meelt, nagu hindas «Pangaröövi» puhul filmiajakirjanik ja teleprogrammijuht Olle Mirme, oleks tulemus tegelikult sama hea või halb kui sotsiaal­setele klišeedele toetuva heietusliku autorifilmi puhul.



Üsna mitmed tasakaalustavad argumendid tõi «Pangaröövi» ja filmirahastamist arvustavate artiklite reas viimasena välja Tiit Tuumalu 30. oktoobri Postimehes. «Pangarööv» on tõepoolest keskmine Eesti film, ehkki režissööri selgelt artikuleeritud kavatsus teha meelelahutuslik film või täpsemalt selle õnnestumise aste mõjus kriitikale selgelt nagu alkohol lahtisele haavale. Ja siinkohal leidiski minu jaoks vastuse Tuumalu küsimus, millest selline kära «Pangaröövi» ümber. Osa kriitikat tegeleb filmi arvustamisega enese ootuste, mitte filmi teksti ja kohaliku konteksti pinnalt. Kriitika võimuses on lavastada kui mitte filmi, siis selle retseptsiooni. Tegemist on paljuski võimumänguga võrdlemisi väsinud elitarismi malelaual.



Eesti Päevalehes ilmunud intervjuus rääkis lavastaja Hendrik Toompere repertuaaripoliitika vajalikkusest teatris, sellest, kuidas liiga erinevad lavastused võivad tekitada segadust, ebakindlust, ähmastada teatri sõnumit ja positsiooni. Täpselt selline loosiratas Eesti film on olnud ja saab olema seni, kuni toodetakse alla kaheksa kuni kümne mängufilmi aastas ehk siis kaks korda vähem.



Kriitika ja vähem ilmselt avalikkus ootaksid selge kunstilise seisukohaga autorifilme, ent filmid sünnivad täiesti teistelt alustelt kui riigiteatrite lavastused.



Repertuaaripoliitika kehtestamine tähendaks mitmete tugevate projektide hülgamist ühtse – ja tunduvalt keskpärasema – terviku nimel. Vastupidisel näiteks Veiko Õunpuu arvamusele filmi valdkonnas žanrilist tellimust tegelikult viimased 15 aastat eksisteerinud ei ole. Juba traditsiooniliselt pole Eesti filmis olnud selget peavoolu ning tugevad filmid on välja kujunenud algselt eklektilises situatsioonis.



Erinevalt ajakirjanikest ei näe Eesti Filmi Sihtasutus end Eesti filmitootmise nabana. Mängufilmide tegemise loominguline tõukejõud paikneb ikkagi Bermuda kolmnurgas produtsent-stsenarist-režissöör, kus ideed ootamatult tekivad ja kaovad. Stsenaristi teksti tõlgendamise suuna otsustavad viimaks režissöör ja produtsent – kui just keegi ei taha, et riigi esindaja loomingulisse vabadusse sekkuma hakkaks.



Eesti filmikeskkond on piisavalt tugev, nii et eelistused ei sõltu ainult ühe inimese – hirmuäratava bürokraatia või kriitika – maitsest ja sümpaatiatest. Probleem ei ole ühegi poole jaoks selles, kuidas ära tunda tugevat ideed ja stsenaariumi, vaid kuidas valida keskmisemate vahel.



Margit Tõnson toob oma 29. oktoobri kirjutises Eesti Ekspressis võrdluseks välja mitmete õnnestunud Eesti madalaeelarveliste filmide näitajad. Aga ta ei küsi tootjatelt, kas kõik võlad on kaks aastat pärast filmi tegemist makstud ja kas keegi neist nõustuks tegema veel mõne filmi sellise eelarvega.



Vahepeal on mängufilmide tootmise rahastamise peatanud Eesti Televisioon ning kultuurkapitali raha on sulanud nagu Gildi fondid. Filmisõbralikud ettevõtjad katsuvad ots otsaga kokku tulla. Detailidesse süvenemata võib kinnitada, et tootja ise panustas «Pangaröövi» rohkem kui ükskõik millise teise madalaeelarvelise filmi puhul. Retoorilisena kavatsetud küsimusele, kuhu raha kulus, vastab tavapärane audit.



Eraldiseisev, kui mitte kõige olulisem probleem on stsenaariumide arendamine, täpsemalt ümberkirjutamine. Intervjuus stsenarist Mihkel Ulmaniga küsis Margit Tõnson otsesõnu, kas Eesti Filmi Sihtasutus sunnib stsenaariumi ühetaoliseks lihvima. Nüüd juba kolme aasta pikkune praktika näitab, et ühetaolisus peitub kirjutajate peas, soovimatuses vastata elementaarsetele psühholoogilistele küsimustele, esmaste lihtsate lahenduste eelistamises, mehaanilises fabuleerimises või täielikus fantaseerimises.



Osalt tuleneb see tõepoolest sellest, et sageli on nõuanded vastuolulised. Ent tugevad kirjutajad suudavad vastuoludes märgata mustrit ja leida tee probleemist välja. Me hindame sellist loomingulist impulssi, mis meie hinnangule loovalt ja argumenteeritult vastu seisab. Teisiti ei suuda film kedagi intrigeerida.



Või viimaks, ega mõni filmiajakirjanik tõepoolest usu, et filmi sisuline õnnestumine sõltub rahast või selle vähesusest? Soovmõtlemine, et kõik filmitegijad võiksid olla nagu romantilised kannatavad kunstnikud, kellele kriitika empaatiliselt appi tõttab, ei toimi filmi valdkonnas enam ammu.



Kunagise Eesti filmi plahvatuse järel on rahastamine järgmiseks aastaks sisuliselt kaotanud ühe jala. Ent kui näiteks linnateatri puhul võetakse seda mõistmisega, siis filmi puhul tulevad «easoovijad» teise jala varvastele tammuma.