Rünnak presidendikandidaatidele

Voldemar Kolga
TPÜ ja Eraakadeemia Nord psühholoogiaprofessor

Mida tegi Urmas Ott presidendikandidaatidega TV 1 saates «7 päeva mais»? Kas seda, mida lubas - et saame teada, kuidas saadakse presidendikandidaadiks? Kas saime teada uusi eluloolisi fakte või saladusi? Kas kukkusid presidendikandidaatide kappidest välja luukered? Kas saime teada, millised inimesed nad on või miks püüdlevad Kadriorgu? Või äkki saime teada midagi nende elufilosoofiast?

Ma ei saanud maratonsaate jooksul nendele küsimustele vastust. Järelikult oli saatel mingi muu, varjatud eesmärk.

Testimine

Alustan analüüsi Urmas Oti persoonist, kuna saatekavaski oli esikohal tema nimi, mitte aga presidendikandidaadi oma. Sellega pandi asjad paika.

Oli ette teada, et Ott keskendub kandidaatide nõrkadele kohtadele: naised meeskandidaatide elus, komparteisse kuulumine, maad-majad, alkohol, seotus erakonna juhiga ning loomulikult raha. Selle kaudu kavatses ta avada presidendikandidaadi olemuse.

Ott eeldas nagu psühhoanalüütikudki, et nõrk koht, alaväärsus, räägib inimesest kui tervikust. Avamaks varjatud külgi, esitab ta kiiresti ja valju häälega torkivaid küsimusi, andmata aega vastata. Lootes, et tekitatud segadusega võib inimene ennast reeta. Seda võtet kasutatakse mõnedes küsimustikes, kus palutakse kiiresti vastata küsimustele esimese pähetuleva mõttega.

Kiiresti vastamisel tulevad ilmsiks ainult temperamendi omadused. Saame teavet vastaja kiiruslikest omadustest, tundlikkusest-paksunahalisusest, jõust-nõrkusest, võimest kiiresti ümber lülituda. See küsitlusmeetod ei võimalda tuvastada vastaja maailmavaadet, väärtusi, hoiakuid ega tarkustki, mille avamiseks on vaja rohkem aega ja lasta inimestel endil rääkida.

Kas presidendikandidaatide temperament on oluline omadus või mitte? Või äkki peaks teadma nende maailmavaadet ja väärtusi? Tundub, et ollakse rahul esimesega.

Figuuriks oli saates Urmas Ott ja fooniks presidendikandidaat. See ei olegi nii halb, kui esialgu paista võib, kuna aset leiab õppetund… Suurem jagu presidendikandidaatidest on peamiselt olnud õpetaja-ülemuse, mitte alluva rollis. Saade andis neile huvitava psühholoogilise kogemuse - olla kui mitte alandatud, siis ülekuulatava rollis ikka.

Oletame siiski, et rahvas tahaks kandidaatidest teada peale temperamendi veel midagi muud. Siis oleks pidanud Ott minu meelest valima saatele teise formaadi.

Tänapäevane isiksusepsühholoogia on jõudmas arusaamisele, et inimesest ei saa rääkida lahus tema keskkonnast. Vastavalt sellele oleks Tulvistet pidanud intervjueerima raamatukogus või tema uues kodus; Savit spordiarstide ja sportlaste ringis või Riigikogus, kui see on armsam; Tarandit poegadega Antarktikas; Kreitzbergi õpetajate seltsis; Rüütlit tädi Maali ja teiste maainimeste seltskonnas; Pätsu talle armsas patendivalitsuses või botaanikaaias; Ene Tombergi lastekaitseliidus, Jevgeni Tombergi Lasnamäe venelaste seltsis.

Keskkonna ja persooni interaktsiooni tulemusena oleks saanud teada nende olemuse. Vaevalt oleks Ott saanud näidata võimu võõral territooriumil - oleks tekkinud võimalus presidendikandidaatide avanemiseks.

Paraku on see sinisilmne fantaasia. Eestis vaevalt leidub TV-persooni, kes viitsiks nii kõvasti jännata.

Jõhkra surve all

Eesti rahvale ei ole tähtis, kellega magab presidendikandidaat, kas ta joob või mitte, kas ta on rikas või vaene, mida ta tegi NSV Liidu ajal, tähtis pole vaat et ka komparteisse kuulumine. Hoopis tähtsam on, kuidas saab ta hakkama jõhkra surve olukorras - kas jääb iseendaks või lööb vedelaks. Selle testimiseks oligi vaja Oti-sarnast meest, kes võis täita sadistlikku rolli.

Eesti rahvas on üle elanud mitmeid kriise, sh iseseisvuse kaotuse. Inimesed ise on mitmesuguste painete all ja seetõttu oli tore vaadata, kuidas saavad hakkama presidendikandidaadid.

Kuidas siis käitusid meie rahva parimad pojad ja üks tütar suure karu embuses? Ega Urmase perekonnanimigi pole juhuslikult Ott!

Eksamiolukorda mõistsid hästi Tulviste ja Kreitzberg, kes on ise eksamineerinud arvatavasti tuhandeid tudengeid. Iga tudeng teab, et eksamil on tähtis õppejõuga suhtlemine.

Tulviste oli tähelepanu ise, haarates lennult küsimusi ja selle tagamaid. Hea psühholoogina rõhutas ta vastustes seisukohtade sõltuvust konkreetsest olukorrast. Ei ole mingeid absoluutseid tõdesid, isegi aated muutuvad ajaloo jooksul. Lihtvaatajale võis see jätta mulje persoonist, kes ei taha selgelt ja lihtsalt vastata. Keerutab teine kogu aeg.

Kui Tulviste oli tubli testitav, siis Kreitzberg nautis küsimustele vastamist. Ta nägu tõmbus naerule vähemalt kümme korda, mis reedab ta mängulusti. Ei kartnud karu ennast!

Savi kohta seda öelda ei saa. Tema sattus kõige räigema surve ohvriks. Ta oli vintske ja hasartne vastaja, ent rikkus eksamisituatsiooni põhireeglit: õppejõul on alati õigus, isegi siis, kui tal õigus ei ole.

Nii laskus Savi lähivõitlusse, mis oli vesi Oti veskile, tekitades nii asjatult pingeid endale ja kulutades närve.

Alahindamata teisi presidendikandidaate, jätan nad praegusest analüüsist välja. Põhjus on lihtne: nad ise ei usu presidendiks saamist. Seda peab ütlema ka suurte poliitikute, nagu Tarandi ja Rüütli kohta, kes võtsid intervjuud rahulikult, rääkimata Pätsust ja kahest Tombergist.

Pole mõtet tõmmelda, kui shansse ei ole. Tegelikult ei usu ka Kreitzberg eriti presidendiks saamist, aga formaalselt on võimalused suured.

Mida teeksid Tulviste, Savi ja Kreitzberg ultimaatumi saamisel? Kahjuks ei esitanud Ott presidendikandidaatidele sellist küsimust, see aga huvitab rahvast.

Mõttelises kuulekuse eksperimendis julgen arvata, et nii Tulviste kui arvatavasti ka Kreitzberg hakkavad olukorda põhjalikult analüüsima nagu teadlased kunagi ja võtaksid vastu antud olukorras parima otsuse, mis võib tähendada äärmuslikul korral ka Pätsu liini järgimist. Vene surve asemele võib mõtteliselt panna ka ELi surve.

Huvitaval kombel ühendab neid kaht veel üks psühholoogiline asjaolu: suur sõltuvus erakonnast. Kui Kreitzbergi puhul ei vaja see väide tõestust (vt kas või toetust avaldanud helistajate protsenti - 90% toetajaskond räägib erakonna mobilisatsioonist), siis Tulviste erakondlik sõltuvus on peenem. Ta viitas mitu korda Isamaaliidu programmile, kus räägitakse Eesti riigi ülesehitamisest, mitte aga Isamaaliidu toredatele inimestele või nende tegudele.

Tulviste muidugi teab, et tegelikult ei pruugi programmid midagi maksta - tegijad on ikka inimesed, mitte paber. Psühholoogina distantseerub ta inimesest kui ebastabiilsuse allikast: ta usaldaks nagu paberit, mitte inimest. Kas ei näita seda ka Tulvistet toetanute protsent (6%) pühapäevases saates Kreitzbergi 35% ja Savi 28% vastu?

Veel hämmastas Tulviste väide, et ta kujutab presidendi tööd ette. Psühholoogina peaks Tulviste teadma, et ka presidendiks saadakse, mitte ei sünnita. Eelnevast kogemusest ei pruugi palju kasu olla. Võib tulla ette olukordi, mis nõuavad unikaalseid lahendusi.

Otse vastupidist, mittekuulekat, antikonformistlikku käitumist kriisiolukorras võib oodata Savilt. Vaevalt hakkaks ta süüvima olukorra peensustesse, et kuuletuda lõpuks võimule. Tema otsused tulevad sisetundest. Nii võib Savi presidendina hakata võõrale võimule vastu isegi siis, kui see ei ole mõistlik (pannes rahva eksistentsi küsimärgi alla).

Savi tahab presidendiks saada, kuna on juba sel teel. Kas ei ole Savi müstiline? Me ei saanud teada, kuidas ta sellele teele sattus. Liberaalina ja isepäisena ei hakka ta ootama tähtsate otsuste tegemisel erakonna soovitusi nagu Tulviste ja Kreitzberg.

Kui minu mõttekonstruktsioon on õige, võib Savi paradoksaalsel viisil hakata ELi (negatiivsetele) mõjutustele rohkem vastu kui Tulviste ja Kreitzberg, kes on majandus-elust kaugemal.

Seda kõike oleks pidanud Urmas Ott küsima otse kandidaatidelt. Siis poleks vajadust ennustada võimalikku käitumist kriisiolukorras. Paraku oli tema saatel teine formaat, mis meenutas internetis klikkimist, mitte asjasse süvenemist. Samas aga võimaldab see mõttelendu!

Soovitused favoriitidele

Lõpetuseks, soovides edu kolmele favoriidile, tahaksin anda neile kaalumiseks ühe idee. Tulviste - vaatamata oma kõrgele reitingule - ja ka Kreitzberg peaksid vabanema erakonna mõjust juba praegu, kui nad tahavad võita. Kui Kreitzberg ei taha päriselt presidendiks saada, siis ei ole seda nõuannet vaja kuulata.

Distantseerumine (räpa-sest) päevapoliitikast toob presidendikandidaadile ainult head. Iseseisvate isiksustena mõjuksid nad valijameestele usaldusväärsematena ega peaks koogutama Laari/Meri või Savisaare suunas.

Hoopis teist liini peab ajama Savi - demonstreerima riigimehelikku alget. Kui Savi tahab võita, peaksid tema taha tulema majandus- ja finantsringkonnad, et näidata majandusliku õitsengu teed Eestile ELi liikmena, seda ka maal.

Ilmselt vajab Reformierakond suuremat ühisvaimu, mida jätkub kahe Peetri erakondadel. Reformierakonna juhatus peaks tõsiselt mõtlema, kuidas tuua Savi Kadriorgu. Savi vajab tegusat meeskonda.