Usalduskriis segab ETV arengut

Raivo Suni
Oslo Ülikooli meediamagister

Valitsusele meeldivad jamad. Pärast pikka vaidlust leppisid rahandusministeerium ja ringhäälingunõukogu küll möödunud nädalal kokku, et ETV saab laenu - taotletust siiski väiksemas mahus kuid selgust ja stabiilsust see ETV tulevikku ikkagi ei too.

ETV vastastel on kaks peamist argumenti. Mõlemad on suhteliselt abstraktsed ja nendega on hea avalikkuse silmis demagoogitseda. Ühelt poolt rõhutakse Eesti Televisiooni ebaefektiivsusele, teisalt selle eelarve läbipaistmatusele. Mida aga need argumendid tähendavad?

Efektiivsus on abstraktsioon, mida ei saa üheselt defineerida. Üks võimalus on näiteks kõrvutada telejaama töötajaskonda ja programmimahtu, nagu seda tegi Toomas Lepp enne peadirektoriks saamist (Äripäev, 10.09.1997). Ta näitas lihtsate arvutustega, et ETV toodab töötajaskonna kohta kümme korda vähem telepilti kui TV 3 ja nägi ainsa lahendusena koondada suur osa töötajaist.

Viimasel kümnendil ETVs aset leidnud koondamised on ühed suuremad Euroopas. Töötajate arv on kahanenud 1991. aastaga võrreldes ligi kolm korda.

Töötajaskonna ja programmimahu kõrvutamine on aga primitiivne võte efektiivsuse mõõtmisel. Tulemus on ebaadekvaatne. Efektiivsuse asemel peegeldab see meediaprodukti väärtust, mitte ajakirjanduslikku kvaliteeti.

Meediaprodukt kuulub kommertssfääri. Programmi kvaliteet huvitab meediaprodukti tootjat vaid sel määral, mil see aitab toota suuremat kasumit. ETV eesmärk ei ole aga kasumit teenida. Kvaliteedinõue peaks olema siin võrreldes kommertskanalitega kõrgem ja kulud sellevõrra suuremad.

Teine mõiste, millega poliitikud ETV-le kaikaid kodaratesse loobivad, on eelarve läbipaistvus. See tähendab, et ETV peab võimuesindajatele saatma paberi, kus on kirjas kõik potentsiaalsed kulud alates saadete maksumusest ja lõpetades kulutustega kinnisvara haldamisele, tehnikale jms.

Sellised paberid on vastuolus euroopalike arusaamadega avalik-õiguslikust televisioonist. Kontrollides ETV kulutusi, võtab poliitiline eliit endale automaatselt õiguse otsustada ka programmi üle, mis rikub aga avaliku televisiooni sõltumatuse põhimõtteid.

Mõlemad abstraksed teemad - efektiivsus ja läbipaistvus - peaksid olema ringhäälingunõukogu pädevuses, mille ülesandeks on teostada järelevalvet Eesti Televisiooni üle. Et ühiskond ei suuda jõuda kokkuleppele ETV rahastamises, näitab esmajoones usalduskriisi valitsuse ja ringhäälingunõukogu vahel.

Usalduskriis kahjustab tegelikult tervet Eesti audiovisuaalset tööstust. Seni kuni poliitikud ei suuda rahvusringhäälingule leida uut rahastamismudelit, jätkavad ka kommertskanalid ETV süüdistamist reklaamituru solkimises. Viimane on lühinägelik hoiak, sest ETV kasutab oma tegevuses just neid piire, mis on talle kehtestanud ringhäälinguseadus. Seadus näeb ühe võimalusena ette ka reklaami.

Reklaami kasutamine avalik-õigusliku televisiooni finantseerimisel ei ole iseenesest mingi haruldus. Enamik Euroopa avalikest telekanalitest näitab reklaami. Erandid on programmide müügist lisatulu saavad Suurbritannia ja Skandinaavia riigid.

Eesti reklaamituru väiksust arvestades ei sobi meile nn kaksikfinantseerimine, kus üheks tuluallikaks on reklaam. See on vägivaldne kommertstelevisiooni suhtes, mis jääb tänu ETV-le ilma oma tuludest. Peale selle kahjustab reklaam avalik-õigusliku ringhäälingu sõltumatuse põhimõtteid, sundides Eesti Televisiooni tootma meediaprodukti, aga mitte kvaliteetajakirjandust.

Milline võiks olla Eesti võimalus?

Enamik Lääne-Euroopa riikidest on avaliku ringhäälingu toetuseks kehtestanud loamaksu, mida inimesed maksavad kas teleri või majapidamise pealt. Eestis loamaksust ei räägita. Saar Polli arvamus-uuring 1996. aasta sügisel näitas, et loamaksu poolt oli vaid 15% küsitletutest.

Teine stabiilne moodus oleks siduda rahvustelevisiooni rahastamine tervenisti riigieelarvega. Tegemist peaks olema püsiva suurusega, mida poliitikud ei saa igal aastal ümber kirjutada.

Üks võimalus oleks võtta kasutusele nn protsendimudel, mille kohaselt Eesti rahvusringhäälingu (ETV + Eesti Raadio) ülalpidamiseks läheks 1% riigieelarvest (millele lisandub 0,1% investeeringuteks). Teise võimaluse on välja pakkunud Hagi Shein, nähes ringhäälingu rahastamist põhimõttel - 1 eelarvekroon teleperekonna kohta päevas.

Mõlemad võimalused eeldavad poliitilist kokkulepet, mille peamine eeldus on usalduskriisi lahendamine ringhäälingunõukogu ja valitseva poliitilise eliidi vahel. Poliitikud peavad teadvustama, et ETV efektiivsus ja läbipaistvus kuulub ringhäälingunõukogu, aga mitte nende pädevusse.