Ants Soon, TTÜ Virumaa kolledzhi direktori kt
Virumaalase mure
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohtla-Järvel asub noorim ülikooliharidust andev õppeasutus, Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa kolledzh, mille tegevusele andis algtõuke haridusministri ja TTÜ rektori poolt allkirjastatud ühinemisleping 31. augustist 2000. Erinevalt paljudest uhiuutest kõrgkoolidest on sellel õppeasutusel juba alates 1959. aastast soliidne ajalugu ja akadeemiline keskkond.
TTÜ Virumaa kolledzh on teel tõelise ülikooli staatuse poole. Töötasime välja uue ja kohaldasime vanu õppekavasid, oleme nüüdisajastanud laboratooriumide varustatust, alustanud täiendkoolitusega. Meil on 11 koosseisulist õppejõudu, seitse inimest tegeleb magistri- või doktoriõppega. Oleme muutnud rakendusteadusuuringute teemasid Ida-Virumaa vajadustele vastavaks, sponsorraha arvel on käivitunud Ida-Virumaa noori ettevõtlusse kaasavad projektid.
Kadunud bakalaureused
Esimene ootamatu tõrge, mis seadis küsitavuse alla meie missiooni nii integratsiooni kui tööstusliku Ida-Virumaa noortele õpingute jätkamise võimaluse pakkumises, tekkis riigitellimuse numbrite saabumisel. Haridusministeeriumi tellimusest on kadunud ühinemislepingusse sisse kirjutatud bakalaureuseõppe osa.
Kõrgkooli vastava kursuse läbinutest lõpetas TTÜs valitud erialal õpinguid jätkanutest üle 90%. TTÜs pole vene õppekeelega koolide lõpetanute jaoks sisse toodud täiendava keeleõppeaasta süsteemi, selle asendas Virumaa Kõrgkooli õpetus.
Ettearvamatu on kool, kuhu suunduvad nüüd õppima eesti keelt kasinalt valdavad tehnikahuvilised noored. 300-400 üliõpilasele mõeldud hoone on pärast eesti keele õpetajate koolituse viimist Narva pooltühi, tehnikavaldkonna bakalaureuseõppe likvideerimine seab suurte raskuste ette infrastruktuuri säilitamise.
Haridusministeeriumi pakkumise puänt olidki need seni Virumaa Kõrgkoolile eraldatud 75 kohta, mis tänavustes arvutustes loeti olematuteks. 2000. aasta TTÜ riigitellimusega võrreldes väideti vähenemine olevat 3%. Tehnikaülikooli teaduskonnad vähendasidki oma vastuvõttu 3% ja enamgi veel.
Olematut ei saa aga ei suurendada ega vähendada, seega jäi Ida-Virumaa koolide lõpetanutele mõeldud bakalaureuseõppe algaste katteta. Kuna Virumaa Kõrgkooli enam ei ole, siis matemaatilisest küljest on kõigil õigus.
TTÜ nõukogu otsusega eraldati eestikeelsetele tootmistehnika ja tööstusettevõtluse ja informaatika diplomiõppe erialadele kummalegi 25 kohta. Õppetöö toimub Kohtla-Järvel nelja aasta jooksul. Arvestades regiooni reaalset keeleoskuse taset, otsustasime võimaldada mõlemal erialal kuni kümme kohta täiendavaks eesti keele õppe aastaks. Puudujääva täidaksime vähendatud tasumääraga (1000 krooni) õppekohtadega.
Haridusministeerium väidab oma tellimusega soodustavat tehnoloogiaharidust. Aga viimastel aastatel on teiste ülikoolidega võrreldes kõige rohkem kahanenud just TTÜ-le eraldatud kohtade arv. Ja suurima suhtelise kasvu on endale taganud pedagoogikaülikool, kes peaks koolitama õpetajaid. Aga kui palju riigi poolt tellitud ja Tallinnas tasuta koolitatud noortest on suundunud regioonidesse, sealhulgas Ida-Virumaale õpetajaks?
Raha ja haridus
TTÜd süüdistatakse selles, et suur arv üliõpilasi ei lõpeta ülikooli. Kahtlemata on reaal- ained rasked, kuid puudus hea ettevalmistusega inseneridest on nii suur, et neile tehakse juba esimese kursuse järel väga soliidseid pakkumisi, millele on raske vastu seista. Kaotasime üheksakümnendatel terve inseneride põlvkonna, kes tol ajal suundus tehnikat müüvatesse ja teenindavatesse firmadesse, kus kummitas spetsialistide nappus.
Ülikooli eesmärk peaks olema ette valmistada spetsialiste, kes on töö-turul läbilöögivõimelised nii praegu kui ka tulevikus. Euroopa Komisjoni hinnangu kohaselt on 80% tehnoloogiatest nooremad kui kümme aastat, seega suur osa esimesel kursusel õpitust on lõpukursusel juba aegunud.
Ministeeriumide prognoosid tellimuste põhjendamisel peaksid arvestama muutusi tulevikus. Milliste erialade inimesed tunnevad end tuleviku tööturul kui kala vees, kes aga jäävad elule jalgu?
Haridusministeeriumis öeldakse, et asendama võiks tulla kutsekõrgharidus. Kas tõesti saame kolledzhite ja ametikoolide väljundeid võrdseks lugeda, kui nõuded on niivõrd erinevad? Meie kõige kehvemal sisseastujal ei tohi näiteks matemaatika riigieksami tulemus olla alla 30%, õppejõududelt nõutakse akadeemilist kraadi ja teadusega tegelemist. Euroopa Komisjoni elukestva õppe valge raamat soovitab tuleviku tööturul läbilöömiseks laia baasharidust.
Euroopa Liidu PHARE 2000+ programm lubab aga finantseerida ainult kutseharidust. Mõelgem, keda ja mida on vaja Euroopa ärimehele siia tulles. Meil jääb loota ainult sponsoritele ja juhuslikele projektidele. Mida on aga vaja Eestile, et mitte muutuda banaanivabariigiks? Kes siis toetab tippspetsialistide ja mänedzheride ettevalmistust regioonis?
Praegu on meil innovatiivseks hüppeks veel väga hea potentsiaal olemas. Kas tõesti saab tehnoloogiaalane ülikooliharidus, mis meid kõige rohkem edasi viib, Ida-Virumaal sisuliselt enamusele tasuliseks? Tallinnas ja Tartus seotakse tudengid juba õpingute ajal nii tugevalt äri või superpakkumistega, et oma regiooni nad enam tagasi ei jõua.
Ida-Virumaa tunneb kõige suuremat puudust kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistidest, kes hoogustaks konkurentsivõimelist tootearendust ja tekitaks juurde uusi töökohti.
Näeme ise, kui palju ettevõtete juhtspetsialistidest on väljast sisse ostetud. Kas siis neid tõesti ei saa ette valmistada kohapeal, et nad end regiooniga seoks ja uusi töökohti tekitaks?
Milline on ministeeriumide poliitika regioonide arendamiseks? Tööstuse kogumahult ainult pealinnale alla jääval Ida-Virumaal ei ole aega oodata!