Väino Rajangu,
TTÜ humanitaarteaduskond
Kriisi ületamise võimalustest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sotsiaalteadlaste avalik pöördumine on juba mõnda aega ühiskonna tähelepanu all, ka Riigikogu liikmed asusid sotsiaalteadlastega toimunud kohtumisel pöördumist toetama, kuigi mitmed teadlastest lugesid kohtumist tühikäiguks. Ajalehtedes avaldatud diskussioon näitab meie ühist muret olukorra üle riigis.
Vildak valimisseadus
Eesti ühiskond on sügavas kriisis. Sellest väljumiseks peaks alustama valimisseaduse muutmisest. Ka tuntud kolumnist Enn Soosaar ütles intervjuus TV 1-le, et kahju on tunnistada, aga meie valimisseadus on ebaõnnestunud. Väga paljud Riigikogu liikmed ei ole sinna valitud. Valituks peaksid osutuma rahvalt enim hääli saanud saadikukandidaadid.
Valijate hääled annavad erakondadele kohtade arvu, kuid persooniti Riigikogusse saamine sõltub erakonna nimekirjast. Koht erakonna nimekirjas sõltub sageli erakonnale eraldatud rahasummast. Nii ei olegi keegi huvitatud valimisseaduse muutmisest ja vastuolu erakonna huvide ja valijate eelistuste vahel süveneb. Valituks saamise kulud soovitakse tagasi teenida ja seetõttu avalikustuvad aeg-ajalt faktid, millele on raske loogilist seletust leida.
Ainult üks amet
Seadusi tuleks muuta nii, et Riigikogu liige ei oleks samaaegselt ka kohaliku omavalitsuse (volikogu) liige. Kui iga kõrgkool peab pidevalt hoolitsema oma õppejõudude järelkasvu eest, siis poliitikute tasandil seda ei tehta.
Oleks loogiline, et noorpoliitik saaks oma esimesed tuleristsed kohaliku omavalitsuse volikogus, et Riigikogusse kandideerides omaks ta juba teatud kogemusi. Järelkasvu nappus omakorda vähendab erakonnasisest konkurentsi ja annab võimulolijatele kindlustunde kohalpüsimiseks.
Kui Eesti riigi juhtimisel erakonnad ei lähtu rahva huvidest, vaid kitsalt ühe teatud grupi või veel hullem isiklikest ambitsioonidest, siis ei muutu ka inimeste hoiakud riigi ning kohalike omavaltsuste institutsioonide suhtes ja usaldus kahaneb veelgi. Sotsiaalteadlaste avalik pöördumine aga jääb ühekordseks tähelepanu juhtimiseks.