Siiski mitte igaüks ei võida!

Olavi Pihlamägi, muusikakriitik

Ilmselt ei suutnud enamik meist unistadagi võidust Eurovisiooni lauluvõistlusel. Rääkisime kindlal häälel kohast esikümnes, mõni külmanärvilisem esiviisikus, rohkemaks ei jätkunud julgust.

Pingelises õhkkonnas toimunud võistluse punktide lugemine algas täispauguga: 12 punkti Hollandilt lõi vererõhu üles ja sinna ta jäigi. Hollandi puhul oli panus veel arusaadav, sest Dave Benton on ju Hollandi Antillidelt pärit ja vaevalt see tulpide maal teadmata oli. Kui aga Türgi oma täispanga meile loovutas, hakkasin meie võitu reaalselt lootma ja lõpuks ka uskuma.

Kuidagi loomulikuna võtsin Poola, Leedu ja Läti 12seid, sest ikkagi lähinaabrid, keda meie välisminister küll lahkelt f… kostitab. Mis aga Maltat, Kreekat ja Sloveeniat sedavõrd võlus, et maksimum tuli ka sealt? Fakt on aga veenev - 21-punktine võit teiseks tulnud taanlaste ees.

Veel öösel püüdsin oma mõtetes need eelistused selgeks vaielda, aga jäin jänni. Hommikul otsisin tuge teisteltki. Üks, mida kõik mu headest kolleegidest rõhutasid, oli meie laulu positiivne sõnum ja helikeeleliselt teistsugune ülesehitus. Oli Euroopa kurvavõitu ballaadidega harjunud publiku jaoks seda ookeanitagust funkylikkust.

Ka tavadiskost erines kõvasti, kuigi mitmed osalejad püüdsid vanu liiste kasutades järjest uut toodangut anda. Meie loo autorite-esitajate rahvusvaheline päritolu ehk multikultuursus on minu arvates kindel märk erinevate maitsete sulatamisest-kogumisest ühte kimpu.

Ivar Must, vene-juudi päritoluga muusik, on käinud mitmete ansamblite koosseisus läbi suurema osa endisest Nõukogude Liidust ja nuusutanud ka piisavalt Euroopat, sõnade autori Maian Kärmase soontes peaks voolama teatav osa poola verd, Dave Benton (kodanikunimega Efrén Benita) on saanud oma tõmmu naha Kariibi mere saartelt ja heledat põhjamaalast esindav Tanel Padar jääb kahe jalaga Maarjamaale. Omal ajal oleks vaimustusest õhatud - rahvaste sõprus missugune! Ja nali naljaks, aga Euroopa õhkas laupäeva hilisõhtul samamoodi.

Mul käib peas ringi painav mõte, kumb oli laval olulisem häälte püüdja, kas edev harjassalkude ja kõrvarõngastega Padar või soliidselt väljapeetud tõmmunahaline Benton. Arvan siiski, et just koos moodustasid nad võitmatu paari, must ja valge, noor ja keskealine. Seinast seina, nii emale kui tütrele. Rääkimata juba lavalisest toetusest, sest rääkigu Padar oma esinemisnärvi puudumisest mida tahab, aga ilma kauaaegse esinemiskogemusega Bentonita olekski ta lavale loosungeid «I Love You» karjuma jäänud. Annaks keegi sellele paarile julgust just koos proovida midagi Euroopas korda saata, sest üksinda on nad mitte eriti atraktiivsed ja arvestades turu nõudlikkust, ka mitte eriti väljapaistvad.

Nüüd peame harjutama end mõttega, et juba aasta pärast näitame maailmale oma suutlikkust suurürituse korraldamisel. Olen juba varem väitnud, et kui me suudame laulu-tantsupidusid ja olümpiaregatte korraldada, siis pole Eurovisiooni lauluvõistlus midagi erilist.

Uus koht Saku Suurhalli näol peaks ka valmis saama. Teletehnika toob BBC või naabrid meile laenuks ja Toompea peab ETV avatud rahakotiraudade vahele vähemalt 50 miljonit pistma. Kuidas ja kes leiab suurürituse rezhissööri(d), jäägu ETV mureks.

Aga ürituse võimalikud juhid on mul mõnda aega silme ees. Kandideerida võiksid Elektra ja Mart Sander, kellel mõlemal keeled ja vaba esinemine selgeks harjutatud. Mis puutub meiepoolsesse kommentaatorisse, siis ootan pikisilmi, et Marko Reikopi asemel saaks kuulata mõnd särava sõnaga muusikatoimetaja nagu Allan Roosileht või Alari Kivisaar. Kuna meil pole BBC traditsiooni, et legendaarne teravkeel Terry Wogan on alati kohal, peaks ka teistele võimalusi andma.

Laupäeva hilisõhtu anti esimest korda Eurovisiooni ajaloos võit mustanahalisele esinejale ja teist korda siseneb lauluvõistlus Ida-Euroopasse (1990. a toimus võistlus Zagrebis, pärast horvaatia ansambli Riva võitu lauluga «Rock Me»).

Loodan, et järgmisel aastal saaksime olla topelt uhked!

Nüüd võime ju julgemalt unistada...