Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kultuurisaadete jaoks peab olema ruumi ka ETV ekraanil
Pöördume Eesti avalikkuse poole, et väljendada oma nördimust kultuuri-, sealhulgas kirjandusteemaliste saadete puudumise üle avalik-õiguslikus Eesti Televisioonis. Nende saadete lõpetamist eesti raamatu aastal peame eriti tähenduslikuks.
Kultuurisaadete mahu pidevat vähenemist on üritatud põhjendada vaatajate arvu vähesusega. Meie arvates aga ei olegi avalik-õigusliku televisiooni ülesanne maksimaalse võimaliku vaatajate arvu saavutamine, mis teeniks reklaamiostjate huve, vaid kõigile vaatajarühmadele määratud ja ka Eesti elu erinevaid aspekte kajastavate saadete edastamine. Juhime tähelepanu, et ka kultuurisaadete vaatajad rahastavad maksumaksjatena avalik-õiguslikku televisiooni märkimisväärses osas.
Ühtlasi ei jaga me ka Eesti Televisiooni juhtkonna pessimismi nende saadete vaatajate vähesuse osas. Kultuurisaadetel on oma vaatajaskond, kes võibolla muud Eesti telekanalite järjest vaimuvaesemaks muutuvast programmist ei jälgigi. Sugugi mitte kõik televaatajad ei ole kultuurihuvitu mass, kellena neid näeb ETV juhtkond. Seda mõistavad ka ärilistel alustel tegutsevad kommertskanalid, kelle kavas kajastatakse üha enam ja üha kompetentsemalt ka mitte ainult kultuuri meelelahutuslikku osa.
Peame Eesti Televisiooni programmipoliitikat kirjandus- ja kultuurisaadete osas vastutustundetuks ja hoolimatuks. Eesti Kirjanike Liidu esimehe poolt ETV peadirektorile adresseeritud protestikiri (27.11.2000) on tänaseni jäänud vastuseta.
Kutsume seega avalikkust, ringhäälingunõukogu ja kõiki probleemist huvitatud instantse üles väljendama oma seisukohta selles küsimuses.
Eesti Kirjanike Liidu üldkogu,
27. aprillil 2001
Aitab õpitud abitusest!
Teame juba vist kõik jubedat lugu kahe tütarlapse vägistamisest. Nüüd läheb tõenäoliselt jälle hääletamise kritiseerimiseks. Kuid ärgem rääkigem ühest-kahest juhtumist, vaid nähtusest nimega õpitud abitus.
Tütarlapsi õpetatakse juba varakult: ära jookse, ära kakle, ära hakka vastu.
Nii on küll ilus ja kombekas, aga kas elu on alati niisugune? Ma ei õigusta kisklemist kui sellist, vaid kutsuksin meid kõiki üles suuremale julgusele, sest äärmuslikus olukorras aitavad ainult karmid abinõud. Kui need tüdrukud oleksid suutnud jõhkarditest meestele kas või sõrmed silma lüüa, oleks enamus jälkusest toimumata jäänud. Sama on kõikvõimaliku muu vägivallaga, sest olukorras, kus kohtuvad kaks erinevat moraali, ei ole võimalust viisakalt vestelda.
Lapsevanematele: ärgem kasvatagem üles rumalaid nukukesi, mõeldes, et minu tütrega seda ei juhtu. Minu enda tütre kogemus sunnib seda karjuma kõigile, kes seni malbelt ja turvaliselt on toime tulnud.
Jõudu pervertide vastu võitlemisel!
Anneli K.
Sada aastat Kalevit
Lähiajal on kavas tähistada spordiseltsi Kalev 100 aasta juubelit. Sellega seoses tuli juttu spordiseltsi õigusjärglusest.
Meie legendaarne spordi- ja olümpiamees Ruudi Toomsalu kui põhimõtetega ja täpsust armastav inimene vaidles vastu sellele, nagu saaks tänapäeva Kalev olla sada aastat tagasi asutatud Kalevi õigusjärglane. Toomsalul on muidugi selles suhtes õigus, et Kalevist on mitmed tuuled üle käinud.
Olulise jälje jättis kogu Eesti elule sõda. Pole vaja meenutada, kuidas tuli Eestisse nõukogude võim, millele järgnes mõneaastane sakslaste valitsemine, et siis anda taas teed NSV Liidu riigikorrale.
Siis juhtisid spordielu teised mehed, kes lähtusid teistest põhimõtetest. Ometi püsis nimi Kalev, koondades oma ridadesse olulise osa eestlastest sportlastest. Sellepärast oleksime täpsemad, kui räägiksime mitte niivõrd õigus- kui nimejärglasest.
Arvestades neid tuuli ja torme, mis on käinud üle kodumaa, ei saaks me ühtegi organisatsiooni ega asutuse puhul rääkida järjepidevusest kui õigusjärglusest.
Sisuliselt on Kalev alati olnud eestlastele spordi sümboliks ja sellepärast pean õigustatuks rääkida tema saja-aastasest ajaloost.
Ants Kargaja,
Kalevi liige 1935. aastast, jurist
Sinu valik
Eesti rahvas on kui lambakari. Tara väravad on lahti tehtud - minge sööma rohumaale.
Lambad tahaks minna välja rohelisele aasale. Neid on ära tüüdanud sõimedesse jäänud kõrte närimine.
Oinad sööks ka hea meelega värsket rohtu, aga kardavad tarast ilma jääda ja seguneda võõra karjaga.
Nii on ka meie kalliste suguvendade ja -õdedega. Minna Euroopa Liitu või mitte, olla või mitte olla, nagu ütles Shakespeare.
Esimesel juhul ootab eesti rahvast segunemine teiste rahvastega ja areng. Teisel juhul jääme iseseisvaks ja vaeseks - meile antakse võimalus süüa kartulikoori!
Tee valik arengu ja vaesuse vahel!
Einar Püü, Harjumaa
Juured on sügavamal
Ruuben Jõgi märgib õigesti (PM 28.04), et eestlaste hulgas on punased palju vihatumad kui pruunid. Kummati ei saa seda siiski seletada ainult vara äravõtmise ja tagastamisega.
Ma ei taha mingil juhul hitlerismi puhtaks pesta, kuid tahan öelda järgmist. Oleksid enamlased piirdunud suurte varanduste võõrandamisega, oleks proletariaadi diktatuur tekitanud enda vastu ränka viha tõepoolest vaid jõukamate inimeste hulgas.
Üldrahvaliku vihkamise põhjustas ikka seninägematu punane terror kõigi ausate inimeste vastu.
Kujutlus bolshevikest kui rikaste vaenlastest ja vaeste kaitsjatest kuulub punase propaganda, primitiivparempoolsuse või kõige tavalisema lihtsameelsuse valdkonda.
Ajaloo irvituseks tuleb pidada seda, et Stalin tuli hiilgavalt toime tõelise suursaavutusega. Eesti ja läti rahva hulgas («tänu» just baltisaksa mõisnikele) sügavalt juurdunud saksavastasus muutus olematuks 14. juunil 1941 - suurküüditamise päeva vältel. Vähem kui kuu aja pärast aga tervitati Wehrmachti sõdureid tõeliste elupäästjatena.
Olaf Paabo
Jüri Mõisa toetuseks
Keegi on väitnud Jüri Mõisa kohta «lapsesuu». Väidaksin vastupidi - inimene, kes räägib asjadest nii, nagu nad on, ning sealjuures lihtsalt ja loogiliselt, on erinevalt sõnaseppadest ja keerutajatest palju tõsisemalt võetav. Jüri Mõis on seda.
Kas pole absurdne situatsioon, kus linnapealt küsitakse võimalikku tagasiastumist pärast tema sõbra võimalike suhete päevavalgele tulemist. Vahet ei ole. Nii ei saakski ju keegi ealeski üle paari päeva nii kõrget ametikohta pidada.
Aitab jamast. Laske inimesel, kellel ei ole linnapea kohta suvila, auto ega kinkekaartide eest vaja, vaid kes suudab ehk oma kogemuste, ideede ja meeskonnaga loodetavasti enam luua ja ehitada pealinn kõigile meelepärasemaks.
Ants V.