Vits, mis aitaks riigi põõsast välja

Rait Maruste, kohtunik

Probleemid algavad siis, kui selgub, et riigi poolt ja nimel tehtud toimingud ei vasta tõele, vara läinud ning kohesest ja õiglasest hüvitusest ja üldistest huvidest pole lõhnagi. Ja siis on riik põõsas, kirjutab Rein Lang 25. aprilli Postimehes.

Laias joones on Langil õigus. Põhiseadus sisaldab üsna arenenud ja laia kataloogi põhiõigusi ja vabadusi, kuid nendest praktilisel tasandil kinnipidamine, nende mõtte ja sätte juurdumine ja rakendamine ei ole just kiita ja juurdunud praktika. Vastupidi, juurduma kipub praktika, kuidas põhiseaduslikult võimalikult asjast mööda saaks.

Samas on tunda kaeblemist riigivõimu võõrandumise üle ning rahva vähestest võimalustest võimu kontrollida ja efektiivselt oma õiguste eest seista. Milles on siis asi? Ja kas on rohtu, mis võiks avitada?

See probleem pole mingi uus ja Eestile ainuomane nähtus. Selle üle, kuidas tagada põhiõiguste ja vabaduste, laiemalt aga konstitutsionalismi efektiivne ja tegelik toimimine, on ammu päid murtud. Ja on leitud, et efektiivne pluralistlik demokraatia nõuab efektiivset konstitutsioonilisuse kohtulikku järelevalvet.

See ei lahenda küll kõiki probleeme, kuid on siiski üldtunnustatult üks tõhusamaid vahendeid. Lahendus, millest jutt, seisneb eraldi tugeva mandaadiga konstitutsioonikohtu loomises ja sellele individuaalsete konstitutsiooniliste kaebuste läbivaatamise õiguse andmises. Seda teed on läinud enamik kaasaegseid demokraatiaid.

Eesti ei ole kahjuks seda teed lõpuni läinud. Kehtiv põhiseadus viis sisse põhiseaduslikkuse järelevalve, kuid seda tehakse abstraktse normikontrolli vormis. Ning sedagi võivad taotleda ainult võimuinstitutsioonid - president, õiguskantsler ja kohtud - ja mitte inimene otse. Neid asju peab Eestis läbi vaatama üldine kõrgem kohus, Riigikohus oma muu töö kõrvalt.

Mis peamine, see süsteem ei võimalda igaühel, sh tuntud tädi Maalil, minna oma põhiõiguste rikkumise kaebusega otse kõrgemasse ehk konstitutsioonikohtusse ja nõuda oma põhiseaduslike õiguste kohtulikku kaitset. Ilma rahakotita seljas.

Just see konkreetse toimingu põhiseaduslikkuse hindamine erapooletu kõrge kohtu poolt praegu Eesti õigusmaastikul puudub ja võimaldab avalikul võimul punuda enda ümber õiguslik-abstraktse müüri, millest praeguste kontrollivormidega on väga raske, kui mitte võimatu läbi murda. Ning põhiseaduse ilusad normid ja õilsad printsiibid jäävadki sinna, kus nad on - raamatusse.

Aga kuri kipub peituma ikka mitte üldises, vaid üksikus. Konstitutsionalismi prozhektor Eestis on aga paraku suunatud just üldisele.

Individuaalsete konstitutsiooniliste kaebuste süsteemi peetakse kõige tõhusamaks õiguste ja vabaduste kaitsemehhanismiks. Just see on tee, mis paneb põhiseaduse tööle praktilisel, igaühe tasandil ning põhiseadusest saab igamehe õigus.

Lisaks luuakse selle kaudu ka vastav konstitutsiooniline demokraatlik õigusmõtlemine, käitumine ja kultuur laiemalt. Kokkuvõttes võidab sellest demokraatia stabiilsus ja igaühe õiguskindlus.

On omaette ehk kurioosnegi, kuid Eesti põhiseaduse § 15 võimaldab sellist süsteemi, kuid mingil ettevaatlikkuse, kogemuse vähesuse, ökonoomsuse ja piisava poliitilise tahte puudumise põhjusel pole seda välja arendatud. Ning kehtiv põhiseaduslikkuse kohtuliku järelevalve seadus on selles mõttes põhiseadust kitsendavalt, võib ehk isegi tõlgendada, et ka õiguste ja vabaduste kaitset piiravalt üles ehitatud.

Väärib ehk teada, et põhiseaduse õigusliku ekspertiisi käigus soovitasid eksperdid ka kaaluda selle süsteemi sisseviimist.

Kas olemasolevast siiski ei piisa? Kui probleem on, siis ilmselt ei piisa. Kõik õiguste ja vabaduste õiguslikule kaitsele suunatud süsteemid - haldus- ja üldkohtumenetlus, õiguskantsleri järelevalve - täidavad küll oma rolli, kuid ilmselt selles rakursis ebapiisavalt.

Eriti ei ole põhjust loota õiguskantsleri järelevalvele, sest tema põhiseaduslik mandaat on vägagi piiratud ning seondub õigust loovate aktide põhiseadusele ja seadusele vastavuse kontrollimisega. See vorm on juba ideelt abstraktne kontroll - õigusaktide omavaheline võrdlemine ja kontroll. Kuid tädi Maali probleem on just konkreetne põhiseadusevastane toiming - see, mis ta ilma maa või majata jättis.

Et õiguskantsler Eestis on vahel avalikkuse või poliitilise surve läbi kutsutud andma ühe või teise toimingu kohta hinnangut, ja on seda ka teinud, on omaette küsimus ning tegelikult näitab ainult seda, et jutuks olev segment on õigusväljas katmata. Ja õiguskantsler tõugatud alale, mis talle põhiseaduse järgi ei kuulu.

Pealegi, õiguskantsleri hinnang on antud ühe ametiisiku poolt ainuisikuliselt, ilma pooli avalikus menetluses ära kuulamata jm protseduuriliste garantiideta, mis on omased demokraatlikule kohtumenetlusele. Ning tema otsustel puudub kohtuotsusele omane seadusjõud.

Seega on üks vits, mis võib avitada. Kui tahetakse.