Edgar Savisaar: 2009. aasta Eesti poliitikas

Keskerakonna juht Edgar Savisaar. Foto: Peeter Langovits

Reformierakond on kaotanud pinna jalge alt Washingtonis, Tallinnas ja terves Eestis, kirjutab Keskerakonna esimees Edgar Savisaar.

Aastalõpp ligineb ja on võimalik teha esimesi kokkuvõtteid, kuidas Eesti teine kriisiaasta on möödunud ja millised on poliitilised järeldused.

Ma ei tea ühtegi olulisemat poliitika valdkonda, milles Andrus Ansipi partei ja valitsus tänavu rängalt peksa pole saanud.

Kõigepealt majanduspoliitikas: järjest on varisenud kõik need lubadused, millega mõni aasta tagasi veel inimesi hullutati. Tasakaalus eelarvepoliitika asemel oleme saanud kroonilise eelarvedefitsiidi, mida ei suuda enam ravida ka paanilised kärpehood. Valimistel saadi hääled, lubades hoida riigieelarve ülejääki, kuid eelarve on ammu miinusesse lastud. Riik kulutab miljardeid enam, kui on sissetulekuid. Valimiste eel lubati jätkata maksude langetamist – selle asemel hoopis tõsteti käibemaksu ja suurendati aktsiise. Kevadel teise pensionisamba kukutanud valitsus alustas sügisel kohe pärast kohalikke valimisi juttu pensioniea tõstmisest – see, et nad ei hooli praegustest pensionäridest, on ammu selge, aga nad ei anna võimalust tulevikku uskuda ka noorematele. Euroopa viie rikkaima riigi sekka suundumise asemel oleme jõudnud terve maailma majanduskukkujate esikolmikusse. Selle valitsuse majanduspoliitika ainsaks lohutusargumendiks on jäänud, et «Lätis on veelgi hullem». Jah, tõepoolest: «Ei saa me läbi Lätita!»

Seejärel välispoliitikas: demokraatide võimule tulek USAs lõi tegelikult nii Ansipi parteil kui valitsusel jalad alt. Gruusia praeguse režiimi väljajäämine NATOst, USA loobumine Poola ja Tšehhi raketikilbi rajamisest ning Põhjamaade jah-sõna Nord Streamile tähendasid Eesti parempoolsete välispoliitika fundamentaalset lüüasaamist.

Ainult pime ei näe, et Hiina ning Afganistani ja Iraaniga kimpus Ameerika välispoliitika on Venemaa ja Euroopa suhtes oluliselt muutunud ning seetõttu on kadunud pind jalge alt ka Ida-Euroopa sanitaarkordonit teenindanud poliitilistel vahtkondadel. Ameerikas on kadunud nõudlus Ida-Euroopa riiukukkede järele, vaja on sillaehitajaid.

Meie sanitaarkordnike häbiväärset taandumist markeeris Langi-Paeti viisaskandaal, mille sisuks oli ju katse Eesti avalikkuse eest varjatult leevendada meie sisepoliitilistel motiividel Venemaa poliitikute vastu rakendatud Schengeni viisakeeldu. Ei jäänud saladuseks, et Eesti oli sunnitud keelu tühistama Venemaa survel, mis jõudis meie ministriteni Brüsseli koridoride kaudu. See oli raske ja alandav löök otse tagalast.

Samasugused kaotused oldi sunnitud üle elama ka sisepoliitikas: kahtedel valimistel saadi lüüa. Juunis häviti Euroopa Parlamendi valimistel, kus algul lubati saada kolm mandaati, millest valimispäeval jäi järele ainult üks.

Oktoobris lubati kohalikel valimistel võimupööret Tallinnas, see aga jäi tulemata. Aga mis neile veelgi hullem – lagunes nn valgete jõudude blokk, mis tegelikult välistab parempoolsete enamuse 2011. aasta riigikogu valimistel.

Rakveres ja Võrus kaotati linnapea koht. Valgas, kus aastaid oli valitsetud uhkes üksinduses, oldi nüüd sunnitud võimu jagama Keskerakonnaga. Ainult Kuressaares, Keilas ja Tartus jäid Reformierakonna linnapead paika, aga sealgi mitte niivõrd oravate tugevusest, vaid IRLi nõrkusest. Isegi Pärnus, kus Reformierakond oma võidu ümber trummi lõi, kaotasid nad tegelikult valimistel kaks mandaati. Ka seal on Reformierakonnal langev trend ja inimesed eelistavad pigem anda oma hääle valimisliidule (millest nad esialgu isegi ei tea, mida oodata) kui peaministripartei poolt.

Üha enam räägitakse Reformierakonna piirkonnaorganisatsioonide rahulolematusest erakonna juhtimisega, peaministriga. On märke meeleheitest, Reformierakonnast pigem lahkutakse ja hoitakse eemale, häbenetakse sinna kuulumist. Kui eelmisel aastal tuldi Keskerakonda kõige rohkem Rahvaliidust, siis nüüd hoopiski Reformierakonnast. Tallinna volikogu opositsioonitegelastest tuli eelmises koosseisus kõige rohkem Keskerakonda üle samuti reformierakondlasi. Omaaegsest prestiižikast eduparteist on saanud paariaerakond, sangpomm kohalike poliitikute jala küljes.

Reformierakond on kaotanud pinna jalge alt Washingtonis, Tallinnas ja terves Eestis. Aga on sellegipoolest oma vähemusvalitsusega end barrikadeerinud Stenbocki majja ilma igasuguse valitsemisprogrammi ja tegevuskavata.

2009. aasta Eesti poliitikas meenutab mulle mitmes mõttes 1988. aastat. Tookord käisid Moskvas reformid ja Mihhail Gorbatšov ajas uut poliitikat, Eestis aga püsis Karl Vaino kangekaelselt stagnatsioonijoonel. Praegugi mõtestatakse ümber majanduspoliitika aluseid nii Euroopas kui üle ookeani, kuid meie poliitikud ei tea sellest midagi ja koguni peavad end Euroopa kontekstis edumeelseks.

Ansipi tagatuba toodab majandusuudiseid, mida meedia alla neelab ja mis justkui näitavad olukorra paranemist või vähemalt põhja kättejõudmist. Ajaloo irooniana on praegugi üks stagnatsiooni kantse Vaino kunagises peakorteris tegutsev välisministeerium.

Ansipi-Laari koalitsioon sarnaneb minu jaoks üha rohkem Vaino-Ristlaane klikiga 20 aastat tagasi. Skeem on samasugune: nagu tookord Nõukogude Liit, nii on nüüd USA, keda Eesti parempoolne poliitiline eliit meeletult kummardas ja kõiges järgis, muutnud liidrit ja uuendanud poliitikat. Mida peavad nüüd tegema nende siinsed satraabid?

Ansip ja Laar oma kurssi muuta ei saa, sest siis laibastuksid nad poliitiliselt. Ansipile kõlas häirekell juba kevadel, kui jäi ära tema paljuloodetud kohtumine Obamaga, pärast mida muutus üldse mõttetuks Eesti peaministri sõit USAsse. Ka Urmas Paeti kohtumine riigisekretär Hillary Clintoniga osutus formaalseks ega täitnud Eesti parempoolsete lootusi.

Ei imestaks, kui järgmisel aastal kuulutatakse kriis Eestis ametlikult lõppenuks. Propaganda võitleb terve mõistusega. Kriisi eel seletati inimestele, et mingit kriisi ei tule. Kriisi alul püüti veenda, et tegelikult on kõik hästi, ja nüüd tahetakse rahvas suurenevast tööpuudusest ja tegelikult järsult süvenevast sotsiaalsest kriisist hoolimata panna uskuma, et olukord läheb paremaks.

Jäänud on veel meediarohtude najal üleval hoitav udune usk, et Ansipi-Laari valitsus elab majanduskriisi üle ja taastab oma positsioonid maailmamajanduse uue kasvu ja euro tuleku aupaistel. Ei pea olema Nobeli majanduspreemia laureaat, et tähele panna: majanduse seis paraneb nendes riikides, kes selle nimel ka midagi tõhusat ette võtavad, mitte aga ei istu, käed rüpes, ega tee aina uusi kärpeplaane. Seetõttu ei tule ka järgmine aasta Ansipile-Laarile õnnelikum kui senine. Seda kõike vaadates ei ole mul kahju ei Reformierakonnast ega IRList, ei peaminister Ansipist ega tema truust kaaslasest Laarist. Mul on kahju Eestist.

Kakskümmend aastat tagasi murenes stagnatsioon Eestisse Moskvast saadetud uue Vainoga – Vaino Väljasega. Ansipi-Laari kliki väljavahetamisega saab omaenda olevikust ja tulevikust hooliv Eesti rahvas seekord ehk siiski ise hakkama.