Juhtkiri: keeruline pension

Pensionisambad. Foto: Urmas Nemvalts

Pole õige «karistada» laste kasvatamise eest väiksema pensioniga

Seisame oma pensionisüsteemiga üpris mitme valiku ees. Üks neist on, kuidas oleks õige siduda pensioni laste arvuga.

Kogu ühiskonna tasemel on päevselge, et kui tulevikus on sotsiaalmaksu maksjaid liiga vähe, ei suudeta ka solidaarsuspensioni maksta. Inimkeeli öeldes peab praegu sündima piisavalt lapsi, kellest kasvavad tublid kodanikud, et võiksime üldse solidaar­suspensionile loota.

Ühe inimese tasemel pakub pensionisüsteem muu hulgas kaitset lastetuse riski vastu – jagab raha ümber lapsi kasvatanud vanematelt lastetutele inimestele. Selline kaitse pole iseenesest vale, aga vajab mõistlikku tasakaalustamist. Kindlasti pole õige, kui faktiliselt kukub välja nii, et lapsi kasvatanud inimesi «karistatakse» väiksema pensioniga.

Igal inimesel on põhimõtteliselt kaks võimalust oma panuse andmiseks. Esiteks makstes ise töötasult sotsiaalmaksu, mis pensionideks välja makstakse. Teiseks kasvatades lapsi, kes hakkavad seda tulevikus maksma.

Poliitiliste valikute küsimus ongi, kuidas teha nii, et mõlemad võimalused oleks tasakaalus.
Miks Eesti pensionisüsteemi siiani laste arvust sõltuma pole pandud? Osutatakse näiteks sellele, et varsemad diskussioonid on langenud valimiseelsetele aegadele ja suurteks muudatusteks pole poliitikutel jagunud julgust ja jõudu. Võib-olla on üks põhjustest ka see, et ei osata öelda, kas ja kuidas pensionisüsteem tegelikult sündimuskäitumist mõjutab. Kas teadmine, et oled kaitstud, olgu sul lapsi või mitte, mõjutab seda, kas inimesed tegelikult lapsi saavad?

Poliitikauuringute keskuse Praxis 2006. aasta ülevaates öeldakse, et sündimus on mitmetes riikides langenud samaaegselt jooksva finantseerimisega pensionisüsteemide laienemisega.

See ei anna kindlat teadmist, kas üks on teise põhjus, sest sündimuse tegureid on palju. Ilmselt on pensionisüsteemi mõju sündimusele suhteliselt väiksem kui lühemaajaliselt olulistel asjaoludel.

Sellegipoolest leitakse, et pensionide sidumine laste arvuga oleks ühelt poolt õiglane ning teisalt mõjuks soodsalt sündimuskäitumisele.

Analüütikud on pakkunud poliitikavalikuid, mis rõhutaks, et vanaduseaks piisava sissetuleku tagamiseks tuleb igaühel investeerida kas inimkapitali (laste kasvatamisse) või reaalsesse kapitali (täiendavalt kogumispensionisse). Kes investeerivad vähem inimkapitali, peavad seevastu investeerima rohkem reaalsesse kapitali.

Loodame siiralt, et Eesti poliitikutel seisavad ees kuud, mil valimiserutus ei sega sisukate ja pikemat ajahorisonti silmas pidavate küsimustega tegelemist.