Kalle Kurg
kirjanik ja kriitik

Milleks peaks Eesti kasutama oma eelist olla väike ja heal tehnoloogilisel järjel maa? Arvan: selleks, et luua loodusvabariik.

Globaalse katastroofi kulg on aeglane, seepärast ohtu alahinnatakse. Tehnoloogia tuleks keskendada rohelise riigi loomisele. See oleks reformide reform, mis ei nõuaks rohelise idee ülevärvimist, vaid poliitiliste jõudude kokkulepet ning ühtlasi riigi ja ühiskonna algatuste ühtelangemist.

Loodusvabariik ei realiseeru kergesti. Ei saa talitseda õhumasse, piirata kosmoseliiklust, suvaliselt loobuda majandussuunast ega üle minna keskkonnasäästliku energia liikidele.

Loodusvabariik ei ole ka tõotatud maa. Selle kui stabiilse enesetaastusvõimega ökoloogilise süsteemi loomine tähendab ebamugavaid enesepiiranguid. Ei ole tagatist, et elamisväärne kodu tagab vajaliku iibe. Ja mida suurem pööre, seda suurem psühholoogiline tõrge.

Miks loodusvabariiki siis vaja on? See on terviklahendus. See toetab senisest rohkem looduslikke eeldusi, et paikkondne loomulik eluviis säiliks ja tulevaste sugupõlvede elukvaliteet ei halveneks. See loob stabiilse elus keskkonna, millest ka teised, raskemini pööratavad riigid saaksid malli võtta. Loodusvabariik võiks saada osaks globaalse ulatusega reformist, mille teostamata jätmine soodustab katastroofi.

Loodusvabariik on võimalik siis, kui suunad, mis juba praegu selle eelduste loomisel töötavad, omavahel seostatakse. Ja kui väärtustunnetus seab keskseks ökoloogilise süsteemi: enesepiiramise ja isetaastuvus-põhimõtte prevaleerimise kõigis olulistes keskkonda mõjutavates sfäärides. Aga kas oaas keset tehnoloogilist kõrbe on võimalik?

Kultuuride mitmekesisus on tsivilisatsioonile sama kui liikide mitmekesisus loodusele. Kas aga kehvade olude inimesed on valmis vabatahtlikult loobuma loodetavast ületarbimisest?

Ei ole, ja kui luksus oleks üleüldine, ei oldaks valmis ka sellest loobuma. Ikka tundub kullatud lukuaugust tulevikku piilumine turvaline, ehkki see ei taga ellujäämist.

Seepärast ilma ühiskonna tahte koondamise ja riigi teadliku suunata ei saa. Ainult järjekindel poliitiline strateegia aitab inimestel jõuda nii arusaamise kui ka tegudeni. Kuidas saab riik teha nii, et inimesed tunneksid ära vältimatud vajadused ning elaksid mitte ainult tänasele, vaid ka lastele? Nimetan kaht tegurit.

Riigi asi on tagada hariduskorralduse efektiivsus. Lapski peaks nägema tehnoloogia arendamist lahutamatus seoses looduse mitmekesisuse säilitamisega. Teadmistest üksi ei piisa. Et näha lähimatest vajadustest kaugemale ja võtta enda kanda moraalne kohustus, on vaja ökoloogilist mõtteviisi. Kool peab siin aitama kodu.

Riigi asi on olla üldrahvaliku liikumise eestvedaja. Loodusvabariik saab sündida ainult siis, kui see on demokraatliku riigi üldrahvalik, moraalselt omastatud ja riiklikult subsideeritud programm, kus haridus, ökoloogia ja poliitika on omavahel seostatud. Riigi asi on soodustada kohaliku säilitamisele ja keskkonna mitmekesistamisele suunatud moraali.

Kohalik moraal põhineb kodu äratundmisel ja tähendab selle põhivarade kaitset. Kui meil ei ole oma energiasüsteemi ega oma maad, kas saame luua loodusvabariigi? Vaevalt küll. Miks peaks multinatsionaalne kompanii olema meie elust huvitatud? Meie elu on aga tähtis meile. Eesti rahvusriigi kui kodu eeskujuks peaks olema ökoküla.

Kodukeskse moraali sisu on selles, et kohalikes huvides tuleb majandamisele peale maksta, mõnest mõnust keskkonna kasuks loobuda - saades asemele teistsugused. Loodusvabariik on võimalik, kui demokraatlikku võimu kasutatakse selleks, et valitsus toimiks paikkondlike ökoloogiliste sihtidega samasuunaliselt. Raskused ei ole niivõrd rahas kui poliitilises tahtes ja moraalis.

Eesti saaks olla üks neid maid, mis aitab rahvusvaheliste lepete sünnile kaasa teadliku suuna ja praktikaga. Meil on piisavalt väike maa, et nii saaks teha; siia on kergem suunata ka rahvusvahelist koostööd.

Et Eestis loodi nüüd oma Rooma Klubi, siis olgu öeldud, et algset Rooma Klubi võib kritiseerida analüüsi ja visioonide üldisuse pärast. Nii kuulen eelarvamuse bassihäält: «Eks ole seegi üks intelligentide õhuloss.» Ja tiiskanti: «Me ei ole loodusvabariigiks valmis.»

Ometi! Asjatundlikku konkreetsust, mis tahab elu säilitada, tuleb luua. Konkreetsusel on laiem loov mõju siis, kui seda kannab suur seostav idee. Hilja on valmis olla siis, kui ollakse omadega valmis. Ka Rooma Klubi ei saa asendada riiki ega meid igaüht. Me ei vaja Nokiat, vaid elu.