Eutanaasia kui märk sallivusest

Erkki Bahovski

Hollandi parlamendi ülemkoja hiljutises otsuses seadustada eutanaasia ehk halastussurm pole midagi imelikku Hollandi ühiskonna ja ajaloo taustal. Imeliku ja vastuvõetamatuna võib eutanaasia tunduda kuskil mujal, kas või Eestis.

Eutanaasia seadustamise võib panna ühte ritta kergete narkootikumide ja homoabielude legaliseerimisega. Ometi Hollandi ühiskond püsib. Miks?

Põhjus peitub Hollandi ajaloos ja sealse ühiskonna väljakujunemisel. Holland on oma territooriumil näinud mitmeid sõdu ja nende tulemusena on jäänud praegusesse Hollandisse elama paljude konfessioonide esindajaid. Hollandist võib leida katoliiklasi, protestante, kalviniste, reformeerituid (Gereformeerd), juute, hiljem on lisandunud veel moslemeid ja hindusid.

Ehkki mitme konfessiooni vahel käis terav poliitiline võitlus, kujunes Hollandi ühiskond välja sallivuse tähe all. Erinevalt näiteks Prantsusmaast või Venemaast, kus eri usulahkude esindajad üksteist mättasse lõid või pagendusse saatsid.

Hollandi ühiskonna mitmeusundilisust aitas üleval hoida ka 19. sajandil tekkima hakanud verzuiling (sammastumine), kus iga zuil (sammas) esindas vastavat konfessiooni. Ühiskond oli jagunenud katoliiklikku, protestantlikku, sotsialistlikku ja mõningal määral ka liberalistlikku sambasse. Igal sambal olid omad koolid, ametiühingud jne. Zuil tipnes poliitilise parteiga, mis oli esindatud parlamendis.

Verzuiling oli tähtis poliitilise stabiilsuse seisukohalt. Sõdadevaheline ajajärk, mis paljudes teistes Euroopa maades lõi segamini poliitilise süsteemi ja külvas ebastabiilsust, möödus Hollandis tänu verzuiling’ule rahulikult. Otsused sündisid zuil’ide vahelise kokkuleppe tulemusena, mitte parlamentaarsetes lahingutes.

Ehkki verzuiling hakkas hääbuma 1960ndate aastate teisel poolel, oli Hollandi ühiskond harjunud suhtuma sallivalt teistesse usunditesse ja mõttemaailmadesse. Just sõnal «sallivus» on suur rõhk.

Sallivus tähendabki seda, et Holland ei rõhuta just niivõrd millegi jõuga ärakeelamist, kuivõrd seaduste kohandamist tegeliku eluga. Eriti kehtib see tervishoiuga seotud õiguslikes küsimustes - Hollandis vaadatakse näiteks narkosõltlasele eeskätt kui ravivajajale, mitte kui kriminaalkurjategijale.

Täpselt sama mudel kehtib eutanaasia - või ka abordi - puhul, vastavat protseduuri tegev arst pole mitte mõrtsukas, vaid isik, kes ulatab abivajajale käe. Ja ka kriminaalkurjategija mõiste ise on Hollandis tavapärasest erinev, eeskätt vajab ta psühhiaatrilist või mingit muud ravi, alles siis võibolla karistust.

Eutanaasia on suurepärane näide Hollandi õiguskultuuri dualismist - ühelt poolt kriminaalkoodeks, teisalt juba aastaid väldanud meditsiinipraktika. Õigupoolest oli Hollandi Senati otsus 1993. aasta seaduse loogiline lõpplahendus. Toonane seadus nõudis igat arsti täitma iga ebaloomuliku surma kohta küsimustikku. Ent arst ei pidanud kartma süüdimõistmist, kui protseduurireeglid olid täidetud.

Võibolla läheb praegune idee kehtestada surmatabletid veidi liiale, kuid säärases sallivas ühiskonnas kui Hollandi oma pole imestada, et selline ettepanek sündis.

Eelneva jutu põhjal saab selgeks, kui sallimatu on Eesti ühiskond ja miks siin ei oldaks valmis eutanaasiat - või mis veel hullem - kergeid narkootikume legaliseerima. Kui juba Maardusse ehitada kavatsetav moshee tekitab mõnes poliitilises rühmituses sellist vastuseisu, siis mis juhtuks eutanaasia ja kergete narkootikumide puhul. Peamiselt ühes konfessioonis arenenud Eesti ühiskond pole lihtsalt küps ja raske on ka näha, kuidas see küpseks saaks. Tartu skinhead’ide karistamatu märatsemine näitab ühiskonna kogenematust ja sallimatust. Võimude suutmatus nendega toime tulla näitab teisalt korraliku õiguskultuuri puudumist.

Küsimus: kas skinhead’id on kriminaalkurjategijad või normaalselt teelt hälbinud noored? Kas nad vajavad abi või tuleks neid korralikult tümitada? Kui nendele küsimustele adekvaatne vastus leitakse, saab ka eutanaasiast Eestis selgemalt rääkida.