Kommunistliku partei heidiku enesemüüt

Tunne Kelami probleem ei ole minevikus, see on olevikus, võimetuses rääkida tõtt endast ja oma ajast

Kes on õige, see visaku esimesena kivi - umbes nii seisab raamatute raamatus (piiblis), mille Tunne Kelam lubas kaasa võtta üksikule saarele. Tosinkond aastat tagasi vallandas Tunne Kelam Eesti Kongressil, nagu õige mees kunagi, kivisõja kõigi vastu, kes olid kunagi olnud seotud EKPga. Neile, kes tema elulugu lähemalt tundsid, oli seda juba tollal veider ja piinlik kuulda.

Ülikooli parteisekretäri asetäitja ideoloogia alal oli kaua Kelami lähem sõber ja usaldusisik! Et EKP on kuritegelik organisatsioon, meenus talle alles 1980. aastate teisel poolel - siis, kui hakkas terendama võim!

Muidugi ununes see jälle kohe, kui oli kasulik sellesama võimu nimel 1990. aastal sõlmida Toome-Kuldsepa-Allikuga liit valitsuse vastu, milles välisminister Lennart Meri keeldus väga ühemõtteliselt igasugusest koostööst Eesti NSV «asevälisministri» Toivo Kuldsepaga.

Vastuolu iseendaga

Kuid probleem pole siiski mitte niivõrd Tunne Kelami visklevas enesemüüdis, vaid katses oma mineviku kaunistamiseks ümber kirjutada Eesti ajalugu. Kelam vassib, uskudes, et vanem põlvkond on mälu kaotanud.

Ja siin tahaksin anda oma tunnistuse. Meie elutrajektoorid nõukogude süsteemis on üsna lähedased - õppisime mõlemad kuuekümnendail ülikoolis ajalugu, pidasime rahvusvaheliste suhete lektori ametit ja püüdsime Tartu Ülikooli aspirantuuri astuda. Kuid nõukogude maailm, selle valikud, tegevused, motiivid, võimalused, tingimused, nii nagu neid esitab Kelam, on mulle raskesti äratuntavad.

Seejuures satub Kelam sügavasse vastuollu iseendaga. Kui ta tavaliselt leiab, et EKP tuleb NSDTPga (natsiparteiga) vähemalt ühele pulgale seada, et ENSV ajalugu on üks suur must auk, siis oma müüdis esitab ta seda kui nagu üsna humaanset, peaaegu euroopalikku keskkonda, kus saab õppida ida filosoofiat, lektorina tõtt rääkida, ajalehes ausalt kirjutada, nõuda parteilt maine taastamist jne.

Nii nagu kord, 60ndail pidi aitama karjääri teha EKP liikmekaart, 80ndail-90ndail EKP tõrvamine, siis nüüd sillutab teed presidenditoolile uus muinaslugu. Karjääri tegemisel on must propaganda aidanud. Kas sel viisil sobib ka presidendiks pürgida, selles ma kahtlen, kuid ajaloost tulevastele põlvedele veidra ettekujutuse loomisega ma ei lepi.

Tunne Kelam kirjutab siiski üsna õigesti, et 1960. aastad tekitasid lootuse, et sotsialism võiks arenda inimnäolisuse suunas (loodan, et ta seda jälle homseks ei unusta) ja et aspirantuuri eeltingimuseks nn punastes ainetes oli astumine EKP liikmeks (füüsikas ja psühholoogias polnud nõue nii range).

Kuid ida filosoofia harrastus, tsensuurivaba lektoritöö jne peavad jätma mulje alati põhimõttekindlast mehest. Ajaloolasena peaks ta teadma, et ajaloolased kõnetavad möödaniku nähtusi nende algupäraste nimedega. Selle reegli eiramine on ajaloo ümberkirjutamise üks põhivõtteid.

Jutt aspirantuurist kui võimalusest-kavatsusest idamaade (religioosset) filosoofiat uurida on lihtsalt hämamine. Mitte ainult sellepärast, et Kelami kiidetud kateedrijuhataja Mihhail Makarov oli teravalt antireligioosse meelestatusega. Nn filosoofiaks oli ikkagi marksism-lenininism ja kateedri juhid veendunud leninlased ja kohati isegi stalinistid.

Kateedri töökavades idamaade filosoofiat polnud (ise suutsin kord vanakreeka filosoofiast Aristotelese endale teemaks välja rääkida). Avaldada midagi, mis polnuks idealismi paljastamine, tollal lihtsalt veel ei saanud.

Kergegi kahtlustus valedes sümpaatiates läks kalliks maksma isegi Marju Lauristinile. Nii korraldas professor Makarov talle tõelise nõiajahi. Süüdistuseks idealism, sümpaatiad eksistentsialismi suunas jne. Aspirantuuri teda ei võetudki.

Nähtavasti oleks vale ennustada, et NLKP liikmeks saanud Kelam oleks püüdnud saada tulihingeliseks leninlaseks, kuid kes sedagi teab. Igatahes pidi ta sisendama mingil moel rohkem usaldust kui suutis Lauristin.

EKP abil «au» kaitsmas

Lausa masendav on Kelami keerutamine oma EKP-kandidatuuri tagasilükkamise rajoonikomiteesse edasikaebamise ümber ja selle nimetamine «auküsimuseks». Parteiküsimused olid ikkagi ja ainult karjääriküsimused. Enese tõestamiseks oli partei liinis vaid üks taktika - tuli tõestada, et ollakse ausam ja veendunum kommunist, kui seda olid teised, et minevik on veatu ja puhas.

Kui keegi EKP kontorisse juba pöördus, siis pidi tal olema tõsine tahtmine karjääriks ja samas pidi EKP «alg-orgi» peale kaevates olema väga kindel seljatagune. Oli täiesti selge, et selleks, et «ära teha», käivad kogenud inkvisiitorid üle kaebaja mineviku iga tolli. Ju siis Kelam teadis, et ta pole vääratanud ja väärib EKP liikmepiletit.

Hukutasid ta aga hoopis poliitikavälised seigad - ideoloogilisi kõikumisi nimetatakse tema süütegude hulgas viimasena! Kui ikka «õõnestustege-vus», mida Kelam reklaamib, oleks olemas olnud ja nii sõnastatud - siis poleks ta parteisse üldse trüginud! Sellest, et partei kergemategi pattude varjamist ei andestanud, oleks võinud midagi tuleviku tarvis õppida.

Parteiga ei vaieldud

Veel veidram on Tunne Kelami väide, nagu polnuks 1960. aastail Eestis tsensuuri. See pole tõsi. Väite mõte aga on veenda, et tema, Tunne Kelam, pole nõukogude ideoloogiat teeninud. On küll ja veel kuidas! Lugegem vaid ta kommentaare Nikita Hrushtshovi kõnele! Kui aga tsensuuri polnud - siis järelikult kirjutas ta oma ditürambid sotsialismi kiituseks täiesti omatahtsi!

Õiguse esineda pidi ära teenima. Rahvusvaheliste suhete lektori Tunne Kelami kinnitas ametisse EKP linnakomitee ja ta allutati propagandaosakonnale, mis viis otse loomulikult ellu «EKP kuritegelikku poliitikat». Lektor pidi esitama oma loengute konspekti, vahel isegi täisteksti ja seda retsenseeriti EKP komitees.

Muidugi - ei maksa arvata, et lektor Tunne Kelam pidi kuritegeliku organisatsooni vabatahtliku tööriistana ainult totrusi rääkima. Kuid et just palju iseseisvust ka ei talutud - seda kogesin omal nahal.

Kelami meenutatud marksismi-leninismi õppejõud Mihhail Makarov oli kohaliku EKP organisatsiooni ideoloogiajuhiks. Temaga kooskõlastatud karistus suupruukimise eest läks mulle maksma nii lektoriõigused kui aspirantuuri tema kateedris! Lektoritöö EKP juhendamisel õpetas Kelamile selgeks nii vajaliku pooltõdede-poolvalede rääkimise kunsti, kuid kas poleks juba aeg ümber õppida!

Esitades mingit tüli ametiühingu ümber lausa poliitilise vastasseisuna, teeb Kelam näo, nagu poleks keegi midagi kuulnud ja ei mäletaks nn parteilisest juhtimisest. Valimised olid ju fiktsioon. Parteibüroo võis selle vastu avalikult huvi mitte tunda, aga kui keegi hakkas «ajama oma joont», siis pandi asi ühe hoobiga raudselt paika.

Lause «parteibüroo soovitab, et valitaks see ja see seltsimees» oli mitteparteitutele seaduseks. Põhjendus, et «ei tahtnud venelastele alla jääda», on juba aegunud võte lähimineviku isamaalis-russofoobsest arsenalist.

Tänasele presidendikandidaadile on see vilets kaart - avalikult rahvuslikel tunnetel mängimine osutab, et Kelam ei sobi kogu rahva presidendiks.

• • •

Tagasivaatelises raamatus «Eluloointervjuu» (1999) õigustab Tunne Kelam oma EKPsse astumise katset, tuues paralleeli kurjategijaga. Need, kes on vaid kavatsenud EKP liikmeks astuda, on tema arvates süütud võrreldes nendega, kes sinna tegelikult astusid.

Võib öelda, et moraali minetanult kõlbab õigustuseks juba iga argument. Kelami kasuistika eksib aga ka õigusteaduse vastu. Vähemalt õiguslikus mõttes on need, kelle hoolega ette valmistatud ja korduvalt üritatud kuritegu jäi lõpule viimata, kelle tegevus tõkestati nende tahtest sõltumatult, samuti kurjategijad.

Kuid Tunne Kelami probleem ei ole minevikus, see on olevikus, võimetuses rääkida ja kirjutada tõtt endast ja oma ajast.

Rein Ruutsoo
, Tartu Ülikooli politoloogiaprofessor