Euroliitumise võidud ja kaotused

Alari Purju
TTÜ majandusteaduskonna dekaan

Üks majanduspoliitika põhitõdesid on asjaolu, et võidud ja kaotused eri poliitikate rakendamisel jaotuvad ebasümmeetriliselt - kuigi poliitika võib tagada suurema üldise heaolu, jaguneb viimane suurema hulga kasusaajate vahel ning iga inimese konkreetne võit on suhteliselt väike.

See ei tingi ka võidu saajate eriti kirglikku tegutsemist vastava poliitika nimel. Samas on suhteliselt väikese rühma kaotajate kaotused suured ja oluliselt konkreetsemad, mis sunnib neid ka kirglikumalt esinema neile kahjuliku poliitika vastu.

Kuigi ühiskonna seisukohalt suurema hüve võib anda see poliitika, mis toob kasu paljudele ja suhteliselt vähe igaühele eraldi, on palju rohkem kuulda väheste suurelt kaotajate häält.

Demokraatlikus riigis peab arvestama muidugi kõigi asjaosaliste seisukohti, aga otsused peaksid soosima siiski üldist kasu. Mõnes mõttes näib ka arutelus Euroopa Liidu üle esile tulevat just see ebasümmeetria.

Makromajanduslik mõju

ELi laienemise kohta on tehtud mitmeid analüüse, mis võimaldavad hinnata selle efekti nii senistele kui uutele liikmetele. Konkreetsetest arvudest olulisemgi peaks olema üldine mõtteviis, mis muu hulgas võimaldab ka situatsioonide läbimängimist erinevate arvudega.

Väliskaubandusmõjudega seoses rõhutatakse imporditariifide alandamise mõju täiendavate kaubavoogude loojana. Eesti ekspordile ELi suunal annab teatud lisaefekti ainult toidukaupade osas tekkiv täiendav võimalus eksportida ELi praegustest kvootidest suuremas mahus. Kuna Eesti ei rakenda tolle ELi suunal, siis Eesti impordi osas EList seda efekti liitumise järel ei teki.

Samas tähendab ELi liikmeks saamine kõrgemaid tollitariife kolmandate maade suhtes, mis toob kaasa sealt pärit kaupade hinna tõusu Eestis. Kuigi tollitariifidel on negatiivne mõju Eesti tarbijate heaolule, on see siiski ainult üks mõju mitmete teiste hulgas.

Ühise turu mõju avaldub tootluse kasvus ja hinnakonkurentsis. Esimese tulemusena kasvavad palgad ja üldine elatustase. Teise teguri mõju väljendub eelkõige hinnatõusu pidurdumises suurenenud konkurentsi tõttu.

Tootluse kasv on seotud struktuurimuutustega majanduses. Mõnevõrra lihtsustades on võimalik Eesti majanduses kujutada kahte teed: 1) laiendada tootmist olemasolevates harudes, liikuda uutele turgudele, sh orienteerudes Aasiale ja muudele rahvarohketele piirkondadele; 2) arendada majandust põhjalike struktuurimuutuste kaudu, kusjuures viimaste puhul on väga tähtis küsimus investeeringute lähtekohast.

Kodumaine säästmine ja investeerimine pole piisavas allikas tagamaks vajalikke investeeringuid.

Kui võrrelda majandust, kus sisemajanduse koguprodukt inimese kohta on näiteks 4000 eurot aastas, ja majandust, kus see on 20 000 eurot aastas, siis muude erinevuste kõrval on oluline ka majanduse erinev struktuur. Suhteliselt vähetõenäoline on jõuda viimase arvuni eelkõige kodumaist loodusvaru ja lihtsat tööd eeldava toodangu abil.

Tootluse kasv nimetatud kontekstis ei tähenda mitte niivõrd seda, et samu asju tehakse mitmeid kordi paremini, kuivõrd seda, et tehakse teisi asju, mille lisandväärtus on oluliselt suurem. See aga tähendab olulisi muutusi tootmistegurite osas, mis on seotud eelkõige investeeringute ja tööjõu ümberpaiknemisega. Investeeringud liiguvad uutesse maadesse, kuna seal on nende piirtulu kõrgem just odavamate täiendavate tootmistegurite kasutamise tõttu, ning tööjõud liigub teatud ulatuses liikmesriikidesse, kuna seal on kõrgemad palgad.

Tulemuseks - mõnevõrra lihtsustades - peaks olema kiirem majanduskasv uutes liikmesriikides ja tarvilikud struktuursed muutused ning palgatasemete ühtlustumine uutes ja vanades liikmesriikides, mis uutes tähendab olulist palgatõusu ning vanades liikmesriikides palgatõusu pidurdumist.

See neoklassikalise mudeli järgi antud pilt võib olla mõnevõrra ilustatud. Kui tuua sisse poliitökonoomiline mõõde erinevate huvigruppidega vanades liikmesriikides, mis võitlevad oma seniste eeliste säilimise nimel, siis tähendab see kahtlemata küllalt keerulist manööverdamist kõigile selles protsessis osalejatele.

Samas on seda tüüpi integratsioon tegelikult ainus tõsiseltvõetav võimalus selliste muutuste käivitamiseks, mis tooksid kaasa rikka riigi loomiseks vajalikud investeeringud.

Selle integratsiooni positiivne mõju uutele ELi riikidele on väliskapitali sissevool, s.t välismaiste säästude kasutamine investeeringuteks. Negatiivne mõju avaldub võimalikus kvaliteetse tööjõu väljavoolus.

Siiski kinnitavad mitmed uuringud, et tööjõu liikumine Euroopas on olnud palju väiksem kui oodati ja kardeti, sest paiksust soodustavad mitmed majandusvälised tegurid, nagu kultuuriline ja keeleline keskkond jne.

Seda tüüpi muutuste positiivne mõju on eriti oluline just väikestele riikidele nii praeguste liikmete kui kandidaatmaade puhul.

Ülekanded EList on üks argument uutes liikmesriikides ning seniste mängureeglite põhjal on võimalik hinnata ka Eesti plusse liikmeks saamise korral. Samas kaasnevad liikmeks olemise kohustused ning tegelikult on lahti otsused, kuivõrd laieneb senine süsteem uutele liikmesriikidele.

Vaeste riikide kasu

Mitmed vaesemad liikmed nagu Iirimaa, Hispaania, Portugal ja Kreeka on olulise osa infrastruktuurist üles ehitanud nende toetuste najal. Samas tähendab see kohustust kasutada neis projektides ka sisemaiseid vahendeid, millel on omakorda seos eelarvega ja maksukoormusega.

Olemata väga optimistlik uute reeglite suhtes, võiks siiski teha positiivse järelduse, et vaesed riigid saavad ülekannete kaudu rohkem kui kulutavad.

ELis osalemise mõju ei taandu ainult kohtade arvule Euroopa Komisjonis või Euroopa Parlamendis. Pigem on oluline arenenud riikide institutsioonide kiire ülekandmine uutesse liikmesriikidesse.

Kõigepealt tähendab see täiendavaid regulatsioone, mis toovad kaasa täiendavaid kulutusi, aga vähendavad ka riske. Arenenud riikide komplitseeritum seadusandlus ja sellega seotud suuremad kulud võrreldes vaeste riikidega kinnitavad, et riskide vähenemisest saadav kasu on suurem kui keerulisemate regulatsioonidega kaasnevad täiendavad kulud.

Üks võimaliku rahvusliku kokkuleppe versioone võiks tähendada seda, et luuakse eeldused normaalse Euroopa riigi tekkeks.

ARVAMUS

Signe Ratso
majandusministeeriumi eurointegratsiooni asekantsler

Eesti sissemaks ELi eelarvesse (ca 1% SKPst) jääb 4-5 korda väiksemaks kui Eestile makstavad summad.

ELi eelarvest hakkab Eesti saama raha eelkõige regionaalsete sotsiaalmajanduslike erisuste vähendamiseks, infrastruktuuri ning maaelu arendamiseks. Liitumise-eelsed toetused ulatuvad 1,2 protsendini SKPst, liitumisejärgsed 4 protsendini SKPst. Lisaks ülekanded ELi eelarvest põllumajanduspoliitika ja maaelu arendamiseks 1-2% SKPst. Tervikuna oleks võiduks elaniku kohta 3000-3500 krooni aastas.

Ühinemine tähendab ka suuremat stabiilsust, mis soodustab välisinvesteeringute sissevoolu, ent annab ka kindlamad mängureeglid kodumaistele ettevõtjatele.

Igor Gräzin
eraülikooli Nord õigusteaduskonna dekaan

Eesti läbirääkijad on kiiruse nimel loobunud paljudest võimalikest Eestile kasulikest majandusvariantidest. Loodan, et hüsteeriline kapitulatsioon mingil ajal peatub.

Võidab osa regionaalpoliitikast, keskkonnakaitse, midagi ehk põllumajanduses, kõrge kasumimarginaaliga kauplejad, bürokraadid. Kaotavad normaalsed töötegijad, vanurid, sotsiaalabi vajajad.

Eurosotsialismi nimel lõhutakse ära liberaalne, vabal kaubandusel ja stabiilsel rahal baseeruv majandus. Euromaksud muidugi pealekauba.