Paavo Kangur: puhast vett tahaks ehk lõpetagem kilplase mängimine

Paavo Kangur (Kroonika). Foto: Erakogu

Vestlesin noore kolleegiga teemal, kas kohalike omavalitsuste valimistel müüks paremini rahvuslik- konservatiivne või hoopis -sotsiaalne suunitlus. Pakkusin hoopis, et kohalikel valimistel müüb ainult see, kui palju on kohalik omavalitsus - vald või linn suutnud lahendada kohalikke asju ja tegutsenud elanike huvides.

Vahet ei ole, kas seda saadab siis sotsiaalselt rahvuslik-konservatiivne retoorika ehk jutuvada või hoopis vastupidi: rahvuslik-konservatiivne sotsiaalsus.

Vett tahaks. Asi selles, et meie tänaval Sakus on lakkamatu veeavarii juba 18 aastat. Need likvideeritakse küll suhteliselt kiiresti kuid hambaid pesemata ja kohvi joomata ei tahaks tööle minna. Eeldad ju hommikuti, et kraanist võiks vett tulla. Mõnest kohast on juba kaevatud 15-20 korda. Jälle kaevatakse tänavasse auk, tõmmatakse sulguriga vigane koht torust kinni ja loodetakse, ehk peab. Jah, ehk nädalakese peab.

Viga parandavad töömehed teavad lahendust - tuleks mõned lõigud asendada moodsate plasttorudega, kuid võta näpust, remondifondis on raha, aga toru ostmise eelarverea peal ehk torufondis raha ei ole.

Tegelikult ei maksa see toru midagi võrreldes suvise veearvega. Lihtsalt vald või ettevõte Saku Maja ootab mingit müstilist euroraha, et siis kõik korraga korda teha.

Viimane aga teadagi venib. Kinnisvarabuum ajas ehitushinnad lakke ja kõik plaanitud projektid vaevlevad finantseerimise taga. Lisaks olid need Harju veevarustuse uuendamise projektid esimeses järgus ülepaisutatud ja Brüsseli või jumal teab kelle poolt palgatud Palermo ja Sitsiilia päritolu konsultatsioonifirmad planeerisid uusi veetorusid ka aladele, kus elasid ainult põdrad ja ilvesed ja kuhu polnud inimjalg veel astunud.

Loomulikult said vallajuhid aru, et ülepaisutatud veevarustuse projektid peab keegi ka kinni maksma ja tagantjärele mõjutab selle ehitusmaksumus vee hinda ja mingite väga ebaratsionaalsete lahenduste peale Saku vald ei läinud.

Kuid arvestades, et vee hinda on juba korduvalt tõstetud ja sisuliselt maksan ma ise need plasttorud paari kuuga kinni, siis äkki lõpetaks selle kilplase mängimise ning järgmise avarii korral veaks need paarkümmend meetrit uut toru ka maasse.

Loodetavasti sai minu jutt piisavalt konstruktiivne ja sotsiaalselt rahvus-konservatiivne. Ja nende veetorude asjas vist ei aita ka haldusreform ja muud suured poliitilised müüdid. Kaevaks lihtsalt pikema kraavi.