Yana Toom: aeg järelemõtlemiseks

Yana Toom. Foto: Erakogu

Vaatamata Eesti ees- ja perekonnanimele on minu emakeel vene keel, ma olen venelastest laste venelasest ema ja venelasest mehe venelasest abikaasa. Mul on vene ajud (mis lubavad mul täiuslikult vallata eesti keelt) ja Vene maailmavaade (mis sunnib Eestist kaugel piinlema puhtalt venepärase nostalgia käes). Aga mis kõige tähtsam, ma suudan oma mõtteid selgitada kellele tahes ja mind on tõsiselt tüüdanud see, kuidas mõned eestlastest kaaskodanikud minu mõttekäiku interpreteerivad.

Kusjuures ei interpreteeri mitte sellepärast, et kohalike venelaste mõttemaailm neid tõeliselt huvitaks, vaid üksnes selleks, et kindlustada (mõnikord ka asendada) nende interpretatsioonidega oma üsna viletsaid argumente. Viimane sedalaadi retoorika näide ilmus Postimehe veergudel Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunikult Rait Marustelt. Analüüsiobjektiks sai – nii imelik, kui see kohtuniku jaoks ka pole – Keskerakonna võit möödunud valimistel, erakonna liider Edgar Savisaar ja tema valimiseelne loosung «No pasarán!».

Neile, kes on Maruste artikli unustanud – või pole seda lugenud – meenutan seda alljärgnevalt lühidalt. Esimene tees: Savisaar pöördus vene valijate poole antifašistliku loosungiga, andes sellega mõista, et peab meid (eestlasi) fašistideks. Teine tees: kuna vene fašiste Eestis pole, siis on siililegi selge, et Keskerakonna liider suunab oma loosungi eestlaste vastu, seega tegeleb rahvustevahelise vaenu õhutamisega.

Savisaart ma kaitsma ei hakka, tema seda ei vaja. Aga ütlen mõned sõnad seoses sellega, millest tegelikult mõtleb Eestimaa vene keelt kõnelev elanik, lugedes Maruste artikli sarnaseid tekste ja Savisaare üleskutse sarnaseid loosungeid. Niisiis: «Küsime, mida teab üks keskmine Lasnamäe inimene hispaania keelest, Hispaania kodusõja hüüdlausest ja frankismist. Sellest «saksa tähtedega» kirjutatud pasarán’ist? Karta on, et ei midagi,» kirjutab Maruste. Ei, selle vastu, et «keskmine Lasnamäe elanik» ei valda hispaania keelt, ma vaidlema ei hakka. Siiski ei maksa teda kirjeldada nagu kretiini, kes tarvitab mõistet «saksa tähed» – äkki ta loeb ja solvub?

Vene lugeja emotsioonid meie kohtunikku ei eruta, ta rühib sihikindlalt edasi, on ju raske hoiduda millestki nii meeldivast kui nonde venelaste harjumuste kirjeldamine. Näiteks nõnda: «Kuid talle on Nõukogude koolis õpetatud ja NTVs või PBKs iga päev kinnitatud, et see on võitlus fašismiga. Ja seda, mis fašism on, ta juba teab! Ning kui ta seda veidrat sõnaühendit Lasnamäe köögis juhtus arutama, siis sõnumi kokkuvõte lasnamäe keeli oli «fašism ne proishodit».» Ja tühja sellest, et vene keelde tõlgitakse seesamune «no pasarán» tegelikult «они не пройдут» (nad ei lähe läbi), mitte Maruste moodi – «не происходит» (ei toimu). Ja pole oluline, kas inimene ei oska vene keelt või tegi näpuvea, sama lohakalt tõlgib autor ka «lasnamäe keelest».

Ja kiirustab lugejaga oma teadmisi jagama, otsides samal ajal lahendust, kuidas sundida neid Lasnamäe tohmaneid järgmistel valimistel õigesti hääletama. Aga ärge küsige seda üksteiselt. Küsige venelastelt, me ütleme teile. Ja alustuseks annan «valgete jõudude» poliittehnoloogidele pisut tasuta soovitusi. Esiteks ei maksa unustada, et lisaks suurele vene kultuurile, mille kandjad on siinsed venelased vaid üsna tinglikult, eksisteerib meil ka subkultuur, ja enne, kui asuda midagi interpreteerima, ei teeks paha sellega lähemalt tutvuda.

Teiseks, kui te ei taha redisena tuntuks saada (lasnamäe keeles – halb inimene), on aeg mõista, et iseseisvusaastate jooksul olete õpetanud eesti keele selgeks vähemalt veerandile miljonile vene keele kõnelejale. Nii olete ilma jäänud võimalusest arutleda meie üle omavahel niimoodi, et me aru ei saaks.

See aga tähendab tõsiasja, et me valime neid, kes esindavad Eesti ühiskonna kõige adekvaatsemat osa. Me tahame, et meil jätkuks tööd, et me saaksime õpetada oma lapsi ja ravida vanureid. Ja kui enamiku jaoks meie kogukonnast – see on aga kolmandik riigi elanikkonnast! – on lähedased vasakpoolsed vaated, siis on see põhjus vähemalt tõsiseks järelemõtlemiseks. Kusjuures mitte sellest mõtlemiseks, kuidas valimisringkondi ümber jagada või Savisaart osavamalt poriga määrida, vaid juurdlemiseks, et loosung «Eestimaa eestlastele» ei tööta enam: me kõik oleme siin eestlased, ainult et mõned meist kõnelevad vene keeles.