Linnar Priimägi
kultuuriloo õppejõud
Tekkimas on Noor-Noor-Eesti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ken Saani ja Rain Tolgi «esto tv» on vallandanud meie ajakirjanduses mõttevahetuse, mida võiks kadestada mõnigi sügavmõttelisem saade. Rahva ridadest kostab hääli, mis nõuavad oma õigust.
Psühholoog Tõnu Ots ütleb resoluutselt: «Aga kuna ETV ikkagi just on avalik-õiguslik, siis on mul õigus küsida, mis õigusega on sellisel jamal küljes nimi Esto. Minu silmis häbistab sellise sisu ja sellise nimega saade Eestit. See on üldlevinud lühend meie maale, riigile, rahvale, kultuurile - esto-päevad, estofiilia, estoloogia, estoonlane - ning nüüd siis ka esto tv estolabasus.» («Paaviani sündroom teleekraanil», PM 12.03).
See meenutab, kuidas 1881. aastal Philipp Karelli õepoeg dr G. Hirsch pahandas Aleksander III juurde suundunud eestlaste delegatsiooni peale, et nad «ennast Tema Majesteedile esitavad eesti rahva esindajaina», ning Jakob Hurt kirjutas Peterburi saksa lehes, et «sel delegatsioonil mingit õigust pole eesti rahva nimel kõnelda» (M. Pukits «Johann Köler». Tallinn 1936, lk 29, 45).
Kummal on rohkem õigust rahva nimel kõnelda, kas Tõnu Otsal või Ken Saanil ja Rain Tolgil?
See, et miski kellelegi ei meeldi, pole mingi argument - mõnele teisele jälle meeldib. Aga üks on selge: praegusel heitlike väärtusorientatsioonide ajal vajab Eesti oma kaitseväge vaimurindelgi.
Meil tuleb end kaitsta kahe asja eest. Esiteks selle eest, kui keegi ei lubaks meil oma kultuuri omanikena edasi elada, näiteks keelaks meid J. Köleri 175. sünniaastapäeva tähistamast.
Teiseks peame end kaitsma aga selle eest, kui keegi tahab meilt võtta kohustuse oma kultuuripärandit arendada, võimaluse uueneda.
Ei vääranud klassikalise prantsuse kirjanduse väärikust 1950. aastatel sündinud «uusromaan», mida eesti keeles kättesaadavatest autoritest esindavad Alain Robbe-Grillet, Nathalie Sarraute, Michel Butor.
Stiiliuuenduses oli neil autoritel pigem rohkem erinevusi kui ühist, aga neid ühendab uus jutustamisstruktuur, mille kõige ilmsemalt toob esile prantsuse rezhissööril Alain Resnaisl A. Robbe-Grillet romaani järgi valminud «Mullu Marienbadis» (1961): selle filmi uudne kinematograafiline struktuur teeb selgemini nähtavaks romaani ebatraditsioonilise ülesehituse.
Ka «esto tv» on traditsioonilise telesaatestiili ning jutustamisviisi uuendus, mida iseloomustavad lahtised struktuurid, aleatoorne ülesehitus - jooned, mis tänapäeva filmis ja muudes visuaalsetes kunstides on saanud tavaliseks. Tegemist pole mitte telepublitsistikaga, vaid teist liiki saatega.
Kui Andrus Kivirähk Eesti Päevalehe naljalisas jutustab Edgar Savisaarest, siis pole see mitte Edgar Savisaar ise, vaid temanimeline kirjanduslik kuju. Kui Olev Raju esineb «esto tv-s», siis pole see mitte Olev Raju ise, vaid temanimeline telekuju.
See on teine tinglikkuse aste, mis eeldab vaatajalt arenenumat semiootilist kultuuri. Selgub, et psühholoog Tõnu Otsa teadvus on märgiliselt palju lihtlabasem kui «esto tv» tegijate oma.
Juri Lotman nimetab tinglikkusele orienteeritud ja tegelikkusele orienteeritud sättumust «konkureerivateks teadvuse tüüpideks» (Semioo-tika XVI. Tartu 1983, lk 21). Et Ken Saani ja Rain Tolgi teadvuse tüüp konkureerib Tõnu Otsa omaga, pole mitte traagika, vaid õnn - me oleme säilitanud arenemisvõime.
Nooreestluse loosung pole aegunud. Seda ei püstitatudki mitte ühe hooaja hüüdlauseks, vaid eestluse igaveseks imperatiiviks, mis mõõdab meie kestust kultuurrahvana. XX sajand algas Noor-Eestiga, XXI sajandi algul on tekkimas Noor-Noor-Eesti (nii nagu Prantsusmaal tekkis uus-uusromaan).
Arenguvõimelistelt ootame sellega seoses pikka arengut. Arenguvõimetutelt aga pikka meelt.