Raha ja rahu Eesti Televisioonile

Mart Kadastik
Eesti Meedia juhatuse esimees

Urmas Ott on öelnud, et õnn ei seisa kunagi rahas, vaid selle hulgas. Näib, et Eesti Televisioon on õnneks vajaliku rahahulga riigieelarvest ja reklaamiturult leidnud. Igatahes ei ole ETV rahamured viimasel ajal tõusnud ajakirjanduse valveteemaks.

ETV õnnest annab tunnistust programmi areng igas suunas. Nii nagu pööras eksperimenteeriv filmilavastaja Ilmar Raag pea peale Shakespeare’i «Hamleti», niisamuti on ETV uus programmijuht Ilmar Raag muutnud mitmeid arusaamu avalik-õiguslikust televisioonist. Kahjuks jäävad mõned katsetused väljapoole kultuuri ja kultuursuse piire.

Turg dikteerib?

Nõudlikum vaataja küsib nüüd, kas ETV-l on õigust raisata rahva raha vaimuvaesele meelelahutusele ajal, mil Eesti riik on sunnitud sulgema raudteeliine ja vähendama vastuvõttu kõrgkoolidesse. ETV juhid on väitnud, et pigem just vaesuse tõttu peabki avalik-õiguslik televisioon aeg-ajalt ka tühja-tähja tootma - et meeldida võimalikult paljudele, teenida võimalikult kõrgeid vaatajareitinguid ning müüa võimalikult palju reklaami.

ETV pingutusi on saatnud edu - veebruaris tõrjuti TV 3 liidrikohalt. Hõisata oleks siiski ettevaatamatu, sest mida edukamalt võistleb ETV erakanalitega turu ja reklaamitulude pärast, seda kasinamaks jäävad tema lootused saada riigilt soovitud toetust. Ei ole just kõige kindlam tunne seista ühe jalaga ühes, teisega teises paadis.

Riik, mille ressursid jäävad alati piiratuks, võib ühel hetkel toetada üksnes esmatähtsate saadete (näiteks «Aktuaalne kaamera») tegemist. Ülejäänu tarvis teenigu edukas äriettevõte ise raha. Või kui juba ausat turukonkurentsi kummardada, siis peaks ka võistlus riigitellimuse pärast olema avatud kõigile telekanaleile.

Rahastamine selgeks

Nõnda võib reklaamiraha püüdmisele häälestunud ETV lisaks oksale saagida maha terve puu, mille otsas ise istub. Seda on mõistnud ka need poliitikud, kes on veendunud ETV kui avalik-õigusliku institutsiooni tänases asendamatuses.

Jaanuari keskel toimunud ringhäälingunõukogu, kultuuriministeeriumi ja telekanalite esindajate kohtumisel jäi kõlama seisukoht: 2002. aastast peaksid ETV ja Eesti Raadio olema reklaamivabad, lubatud oleks üksnes rangelt piiritletud sponsorreklaam (näiteks olümpiamängude ülekannete ajal). Põhimõtete täpsustamiseks moodustati töörühm.

Reklaamivastane hoiak ühendas nii kolmikliidu kui opositsiooni esindajaid, kõigi eesmärgiks oli tagada avalik-õigusliku ringhäälingu stabiilne, poliitikute suvast ja reklaamituru riskidest sõltumatu rahastamine.

Kuidas niisugune rahastamismudel luua? Kõigepealt tuleks fikseerida lähemaks kolmeks aastaks summa, millega riik ringhäälingut toetab. Hagi Shein ja Marju Lauristin pooldavad mõõtühikuna nn teleperemaksu (üks kroon päevas perekonna kohta). See tähendaks riigieelarvest ringhäälingule umbes 250 miljonit krooni aastas tänavuse 175 miljoni asemel, millisele soovile on rahandusministeerium seni kurdiks jäänud.

Vajaduste ja võimaluste lahknevus ei ole siiski ületamatult suur. Seda enam, et osa kulusid aitaks katta erakanalitele kehtestatav loamaks. Sel kombel korrastuks ka erakanalite turg - üksi või ühinedes jätkaksid üksnes need, kes täidavad kohustusi.

Miks on nii lihtsana näiva rahastamisskeemi elluviimine takerdunud töörühmade tasandile, nagu on juhtunud kõigi varasemate algatustega? Ühelt poolt pidurdavad tegutsemist äärmuslikud nõuded ETV kohe laiali saata või erastada. Kuivõrd kõik Eesti poliitilised jõud (v.a Reformierakond) on radikaalsed variandid ühemõtteliselt välistanud, siis teeniks pealesunnitud erastamisarutelu eelkõige nende huve, kes ei taha midagi muuta.

Need, kes tõepoolest soovivad muuta ringhäälingu rahastamist selgemaks, kauplevad aga täna pigem võimu üle - kes peaks olema töö tellija?

Kultuuriministeerium näeb riikliku tellijana iseennast - ministeerium tahab tunni täpsusega ETV-le ette kirjutada programmi (nii ja nii palju haridussaateid, lastesaateid, kultuurisaateid jne). Ringhäälingunõukogule on täitevvõimu sekkumine programmi kujundamisse vastuvõetamatu, isegi kui ministeeriumi ametnikke kannustab siiras tahe kasutada rahva raha efektiivsemalt.

Ehkki läinud aastate kogemused ei ole andnud usku ringhäälingunõukogu oma võimesse esindada maksumaksjate huve, tuleks ometi just talle anda võimalus vigadest õppida. Ministeeriumi kontroll rikuks hoopis fundamentaalsemaid põhimõtteid demokraatiast ja ajakirjandusest.

Poliitikute ja ametnike kestev kaikavedu on andnud mänguruumi nendele ETV töötajatele, kes meelsamini ujuksid edasi reklaami ja sponsorluse sogases vees. Aastate jooksul on ETV reklaamiosakonnast välja astunud hulk rikastunud mehi. ETV-le on jäänud vaid võlad.

Kuid ka ETV loomingulistele juhtidele ei ole rahaasjade läbipaistvus olnud vajalik - selgem vastutus sunniks kehtestama selgemaid kriteeriume avalik-õigusliku televisiooni programmile. Ilmselt erineksid uued ootused ETV juhtide tänastest eelistustest.

Ebamugavad küsimused

Olukorras, kus ETV ei peaks enam flirtima reklaamiturul ega ajama iga hinna eest taga reitinguid, võib ringhäälingunõukogu hakata ETV juhtidele esitama senisest ebamugavamaid küsimusi.

Näiteks: miks enam ei tehta telelavastusi? miks ETV kasutab nii harva oma tõelist rikkust - arhiivi? miks me ei näe ETVs Eesti ajalukku tagasi vaatavaid publitsistikasaateid? Nendel saadetel, mida ükski erakanal ei suuda järjepidevalt toota, oleks kindlasti suur ja tänuväärne vaatajaskond.

Võibolla nurjunuks katse määratleda avalik-õigusliku ringhäälingu asend Eestis selgi korral, kui reklaamirahast ahvivaimustusse sattunud ETV poleks ise vaikelu rikkunud. «Paaviani sündroomi» (psühholoog Tõnu Otsa iseloomustus, PM 13.03.) põdeva avalik-õigusliku ringhäälingu jätkamist on raske aktsepteerida ka muidu erimeelsetel poliitikutel ja riigiametnikel.