Paaviani sündroom teleekraanil

Tõnu Ots
psühholoog

Pühapäeval sai «Aktuaalne kaamera» 45-aastaseks. See on Eesti meedia legende - püsida läbi aegade ja ajatormide tammena meie ajakirjanduse rääbakaks räsitud maastikul. Uhke tunne oli, sest võisin tähistada ka AK vaatamise 45-aastast juubelit.

Kuid pool tundi hiljem tundsin piinavat häbi, kui sattusin juba teist korda vaatama saadet «Esto TV». On asju, mis teevad tigedaks, on asju, mis teevad kurvaks. Kuid mina tundsin häbi, nagu oleksin kogemata astunud võõrasse vannituppa või tualetti.

«See on sinu isiklik probleem, et sa nüüdisaegsest huumorist aru ei saa - võid ju televiisori kinni keerata, kui ei meeldi,» võidakse vastu vaielda ja küllap keegi teebki seda, kasutades ka sõnu «kaasaeg» ja «novaatorlus» ja «uus trend» või mis kõik veel.

Minu meelest on tegu «alasti kuninga» fenomeniga - keegi ei julge tunnistada selle ja ka teiste sedalaadi ETV saadete küündimatust hirmus pälvida ise mõistmatu inimese silti. Vaestel autoritel endal pole piisavalt kriitikameelt eristamaks koduvideole ja eetri kaudu levitamist väärt saadetele esitatavaid nõudeid.

Estolabasus

Psühholoogias öeldakse kriitikameele puudumise kohta «paaviani sündroom», mis seletab: mida kõrgemale paavian ronib, seda kaugemale paistab tema paljas punane tagumik. Öelge keegi neile, et juba paistab, ja piisavalt kaugele.

Kui Portugalis variseb sild, astub tagasi minister, kes tunneb, et juhtunu teda häbistas. Kui Ameerikas laseb üks õpilane teise pihta püssi, astuvad koolidirektor ja linna hariduskuraator samal põhjusel tagasi.

Vaevalt et sellise infantiilse saate peale astub tagasi ETV juht või programmidirektor või saate ETV-poolne toimetaja. Niisiis astub tagasi see, kel on juhtunu pärast piinlik. See olen mina - vaataja.

Kahju, sest ma olen ETVd tõepoolest 45 aastat vaadanud ja seal on ka praegugi, mida vaadata, kuid nüüd on minu hinnang kogu ETV kanalile selline, et kas see on mulle liiga kõrge tase või olen mina selle kanali jaoks liiga alaarenenud. Õnneks on muudki vaadata - kas või aknast välja või teisi kanaleid, mis pole avalik-õiguslikud.

Aga kuna ETV ikkagi just on avalik-õiguslik, siis on mul õigus küsida, mis õigusega on sellisel jamal küljes nimi Esto. Minu silmis häbistab sellise sisu ja sellise nimega saade Eestit. See on üldlevinud lühend meie maale, riigile, rahvale, kultuurile - esto-päevad, estofiilia, estoloogia, estoonlane… - ning nüüd siis ka esto tv estolabasus.

Õpetaja, koolijuhi ja õppejõuna olen adunud koolide materiaalseid ja psüühilisi raskusi, et kõigi asjaolude kiuste lastest ikkagi inimesed kasvatada. Raha ei jätku, koole pannakse kinni, õppevahendeid pole, katused jooksevad läbi… Samal ajal nõuab ETV riigieelarvest sadu miljoneid juurde, et töötada kogu kasvatussüsteemi ja kasvatuspõhimõtete vastu. Sest peale selle debiil-TV saate on ekraanil muudki labast.

Labasus, ropendamine, tühisus, ühepäevamentaliteet - see tuuakse eetri kaudu lausa igal õhtul, öösel, päeval ja hommikulgi peaaegu vägisi koju kätte. Kui õhtul on TVs täiesti tavaline jalaga näkku löömise film, mängivad koolikaskadöörid selle tõsisemad stseenid juba esimesel vahetunnil läbi ja õpetajail ei ole argumente selle halvaks tunnistamiseks või keelamiseks.

Koolisööklates käib TV eeskujul lõbus ja ohjeldamatu röhitsemise võistlus nii kokakoolaga kui ka ilma, õpetajail jääb üle ainult südamesopis õnne tänada, et televisioon oma kasvatusprogrammis valjuhäälse kõhutuule tekitamise lõbususe peale pole tulnud. Lahja õlu ja siider on saamas tavaliseks koolipeojoogiks, sest TV-reklaamis nimetatakse neid karastusjookideks, ilma õlleta ei kõlba enam ei sporti teha ega vaadata ning «tõeliselt mõnus tunne» on TVd uskudes üksnes pärast pudeli «Saaremaa viina» allakulistamist jne.

Ma kordan oma küsimust uuesti - mis õigusega töötab Eesti ametlik, rahva raha eest finantseeritav televisioon Eesti ametliku, samuti rahva rahast finantseeritava haridussüsteemi eesmärkide vastu?

Avalik-õiguslik labasus

Kumma tõekspidamised on siis õiged ja kumma omad valed? Enne riigieelarve raha jagamist tuleks see asi ära klaarida. Kui televisiooni kaudu tulev kasvatus on õigem kui koolides antav, siis võiks ju hariduse eelarvet veelgi kärpida või vastupidi - kui televisiooni kaudu tekkiv kasvatuspraak tuleb kellelgi parandada, peaks poole selle häbilik-õudusliku organisatsiooni rahast hoopistükkis haridusse kantima.

Ma kutsun kolleege, õpetajaid, haridusjuhte, kultuuriinimesi, kes sama muret Eesti noore põlvkonna arengu probleemina tunnetavad, saatma protestikirju Riigikogusse, et lõpetada sellise avalik-õigusliku labasuse ja kasvatusvaenulikkuse riiklik finantseerimine.

Mul on piinlik, et kirjutan neid ridu Eesti Televisiooni ajaloo tähtsal päeval, ja palun vabandust neilt praegustelt televisioonitegijailt, keda tean sama seisukohta vaikimisi jagavat.